Elukestvast õppest, täiendõppest, ümberõppest ja lihtsalt õppimisest on palju jutte loodud.
Lihtsalt õppimise tulemuslikkust hinnatakse numbritega, tavaliselt viiepallisüsteemis, vahel laiendatakse numbreid miinus- ja plussmärkidega. Olen minagi saanud tehtud tööle hinde „kaks miinusega“, mida iganes see tähendada võis!
Ka täiendõppes osalemise eest saadakse punkte. Punktide saamine ei olene teadmiste omandamisest, vaid õigel ajal kohal olemisest. Ka antavate punktide arv ei sõltu teadmiste omandamisest, vaid sellest, kui kõrgelt on hinnatud lektorit ja kui populaarne on loengu teema.
Ehk elukestvas õppes lõpeb hinnete alusel õppijate järjestamine gümnaasiumi lõpuga, edasi toimub areng punktide ja muude „pehmemate“ näitajate alusel. Süsteemi lahtimõtestamiseks võib kasutada kahendsüsteemi loogikat, kus on kaks selget poolust: õige versus väär, on versus ei ole.
Osaled täiendõppes – tark, ei osale täiendõppes – rumal
Kogu ülaltoodud loogikat aluseks võttes võiks elukestva õppe gümnaasiumijärgset tegevust lahti mõtestada: osaled täiendõppes – tark, ei osale täiendõppes – rumal. Mingiks muuks süsteemiks teisendamiseks pole selles vallas põhjust, sest hindamissüsteem ei allu kavalatele halltoonidele, vaid ongi üles ehitatud süsteemis: on – ei ole.
Lihtsad skeemid, kus kaks lahtrit, on mõistetavad enamusele. Samas suur osa inimestest on tõelises kimbatuses, kui tuleb teha valik mitme võimaluse vahel.
Nagu ristteele jõudmine: valik on kolme võimaluse vahel, lisaks tagasiminek, kuid enamus jätkab otseteed, teisi võimalusi valimata.
Lihtsate valikute tegemine on igati progressiivne, kuna ka arvutisüsteemid baseeruvad kahendsüsteemil. Kui juba targad, kiired ja osavad arvutid kasutavad on/ei ole-süsteemi, siis on igati õigustatud kasutada sama ka kogu ülejäänud elu hindamisel? Või kas ikka on?
Spetsialist kahendsüsteemi kahvlis ehk lihtsad valemid
Kas saame spetsialisti hindamisel hakkama kahendsüsteemi rakendades ehk teisisõnu lihtsate oskab/ei oska-valemiga? Või on veel midagi, mida tuleb mõõta, tunnetada ning mõista? Kas reeglina hanke kriteeriumiks olev madalaim hind ongi kogu tõde hinnast, kvaliteedist, pikaealisusest, kasutusmugavusest? Rakendades kahendsüsteemile ülesehitatud hindamissüsteemi, võime kindlasti väita – jah, on! Sest ongi ainult kaks kriteeriumi: on/ei ole! Kuid tegelikult?
Maailma tunnetamine üks-null-süsteemis, kus prevaleerib arusaam „õige/väär“, „on/ei ole“, ei pruugi olla jätkusuutlik. Elame muutuste ajal, kui kaovad vahed igipõliste, tuhandete aastate pikkuste tabude vahel, nagu soolisuse mõistes mees versus naine ja kus me ei tea, kas tänane mees on mees ka homme.
Sarnaselt ootan ma pikisilmi ühiskonnas muutusi ka muudes valdkondades, sealhulgas elukestva õppe punktisüsteemis, kus „osalen täiendõppes“ versus „ei osale täiendõppes“ ei tähenda alati targaks olemist versus rumalaks jäämist.