Kvaliteetse ja pikalt püsiva lubikrohvi märksõnadeks on kvaliteetne lubisideaine, sobilik krohviretsept ning õiged töövõtted. Varudes kannatlikkust ja arvestades nende kolme põhilise nüansiga, õnnestub töö lubjaga alati.
Vana hoonet korrastama hakates on kaks põhimõttelist valikut: kas traditsiooniline ehk restaureeriv lähenemine, kus kasutada ennast kord juba õigustanud ja pikalt kasutuses olnud materjale ja töövõtteid või kaasaegne lähenemine, kus valida ehitusmaterjale laiatarbepoodide kirevast materjalivalikust, millega kaasnevad spetsiifilised ehitusvõtted.
Kui traditsiooniline lahendus võib tunduda (just oma töömahukuse tõttu) esmapilgul omajagu kallim kui tava- ehk kaasaegne lahendus, siis ajalooline hoone on kindlasti seda väärt, et kasutada end kord juba õigustanud autentseid läbiproovitud materjale ja töövõtteid. Uusi tundmatuid materjale vana hoonega sobitades on risk ebaõnnestumiseks küllaltki suur.
Lubikrohv ja lubimört on kindlasti üks neid põhilisi materjale, mida on pea iga vana maja ehitamisel kasutatud. Seega on laiemas pildis lubjal täita väga oluline roll meie traditsioonilises ehituskultuuris. Saavutatav pind on tundliku värvigammaga, sel on hulgaliselt varjundeid, mis muutuvad vastavalt ilmastikutingimustele.
On kahtlemata positiivne, et viimasel ajal on hakatud lupja kui traditsioonilist sideainet väärtustama ning rohkem kasutama, sest lubja kasutamine ehitamises on pikkade traditsioonidega ja õigeid töövõtteid ning materjale kasutades alati kindla peale minek.
Lisaks tagab lubikrohv siseruumides hea sisekliima, sest tegu on hingava materjaliga, mis vajadusel imab liigset niiskust ning võimalusel laseb sellel ka seintest välja kuivada.
Traditsioonilisel retseptil põhinev lubikrohv
- Vanu ja hästi püsinud lubikrohve iseloomustab suur lubjasisaldus. Oluline on, et lisaks sideainelubjale sisalduks segus ka täitelupja ehk purustatud lubjakivi.
- Kui segus on liiga vähe lupja ja liiga palju liiva, siis muutub krohv hapraks, krohvikiht ei ole piisavalt plastiline ning ei tule toime vanale hoonele iseloomuliku „liikuvuse ja mängimisega“.
- Lubi on sideainena nõrgem kui kips või tsementsideained. Sideaine nõrkuses ja selle ideaalses koostöös täitelubja ja liivaga peitub tema tugevus – nõrgem, mitte nii jäik ja tugev krohv allub paremini konstruktsiooni liikumisest tingitud deformatsioonidele ja seeläbi väheneb krohvipinna pragunemise tõenäosus.
- Uuringud ja kasutamiskogemus on näidanud, et väike kogus hüdraulilist lisandit (kättesaadavaimaks hüdrauliliseks lisandiks on tsement) muudab krohvisegu omadusi paremaks. Niisuguse seguga krohvitud pinnad on tugevamad ja nende kasutusiga on pikem.
- Lubikrohvide kasutamisel siseruumides tagatakse hea ruumikliima ehk stabiilne niiskusetase, minimaalne temperatuurikõikumine, antistaatilised tolmuvabad pinnad. Aluseliste omaduste tõttu ei arene lubikrohviga kaetud pindadel hallitused ning seened.
- Häid omadusi ei tohiks ära rikkuda ebasobiva värvivalikuga. Viimistlemiseks sobivad hingavad loodusvärvid, näiteks kaseiinvärvid, lubiliimvärvid, savivärvid jms.
Lubikrohvi kasutamise olulisemad töövõtted ja aluspinnad
- Lubisideainel põhinevaid tooteid ei tohi kasutada madalamal temperatuuril kui +5 kraadi, muidu peatub lubja kivistumine ehk karboniseerumine. Väljas saab lubjaga töötada ajavahemikus mai kuni september.
- Lubikrohvi segu nõuab teistest segudest põhjalikumat läbisegamist. 100 kg segu segamiseks tuleb varuda minimaalselt 5 minutit. Hea, kui krohv saaks enne kasutamist umbes tund aega seista.
- Puitpindade krohvimisel on sobivaimateks aluspindadeks roomatt ja rooplaat (5 cm või 2,5 cm). Rooplaati saab kasutada muu hulgas ka välisseinte soojustamiseks seest poolt, mida kaasaegsed soojustusmaterjalid ei võimalda. Kivipinnad krohvi alusmatti ei vaja, küll aga ohtrat niisutamist.
- Krohvida ei tohi liiga paksult. Kuni 4 mm terasuurusega krohvi optimaalne kihipaksus on kuni 15 mm ja kuni 1 mm terasuurusega krohvi kihipaksus kuni 5 mm. Soovitav on jätta igale krohvikihile aega karboniseerumiseks vähemalt kolm päeva, sest muidu jäävad alumised krohvikihid kivistumise vähesuse tõttu nõrgemaks kui ülemised.
- Oluline on pinna niisutamine. Niisutada tuleb krohvitavat aluspinda, igat krohvikihti selle kuivamisperioodil (kuivades oludes iga päev) ja enne järgmise krohvikihi pealekandmist. Niisutamise põhjus on lihtne – kergelt niiskes keskkonnas karboniseerub lubi kiiremini ning tõhusamalt.
- Lubikrohvi karboniseerituse taset saab kontrollida 1% fenoolftaleiini lahusega.
- Kui siseruumide krohvimine on tihti üsna riskivaba ettevõtmine, siis välitingimustes tuleb kordades rohkem tähelepanu pöörata erinevatele asjaoludele. Meie kliimatingimustes, kus külmumistsükleid aastas on sadu, on äärmiselt oluline, et fassaadidel kasutataks kvaliteetset lubikrohvi ja et töövõtted oleksid lubikrohvimisele kohased. Esmapilgul pisikestest detailidest kõrvale hiilimine või lihtsalt kogenematus võib peagi negatiivse tulemuseni viia.
- Krohvida ei tohi otsese päikesekiirguse käes, oluline on, et krohvitavat pinda kataks tellinguvõrk. Liiga kiire kuivamine muudab krohvi hapraks ning pidurdatud on kivistumisprotsess. Parimad ilmad krohvimiseks on pilvised ja sombused ilmad.
- Väga hea tulemuse annab roomati ja rooplaadi kasutamine puitfassaadide krohvimisel. Seest õõnes ja piisavalt paks roostevaba traadiga kokku punutud roog hoiab krohvi tugevalt seinas, tagatud on kiire kuivamine ja püsiv aastatepikkune tulemus.
- Heitlik põhjamaine kliima nõuab fassaadidele pakse krohvikihte. Krohvida tuleb mitmes kihis – sisseviskekiht, täitekihid (1–2) ja viimistluskiht. Krohvikihi kogupaksuseks peaks olema minimaalselt 40 mm.
- Soovituslik on jätta viimistluskihi krohvimisel ja värvimisel vähemalt 2–3-nädalane vahe. Värv sulgeb krohvi poore ja muudab pealmise pinna tihedaks, mis pärsib krohvikihtide kivistumist ehk süsinikdioksiidi jõudmist krohvi sügavamatesse kihtidesse.
- Krohvitud pinnad tuleks värvida õhukeste kihtide kaupa traditsioonilise lubivärviga. Fassaadid nõuavad korralikult paksu lubivärvi kihti, kuid seda ei tohi saavutada paari kihiga. Värvida tohib üks kiht päevas, eelnevalt kergelt niisutades, olenevalt värvi katvusest 5–6 kihti.
- Mitmes kihis krohvitud lubikrohvi, mis kaetud lubivärviga, lõplik kivistumine võtab aega mitmeid aastaid. Oluline on, et sügiseks oleks krohv fassaadil kivistunud sedavõrd, et külmad pinnale liiga ei teeks. Välitingimustes tuleks krohvimistööd lõpetada hiljemalt septembri keskpaigaks.