Disainer Maria Rästa on kõige rohkem tuntust kogunud tibutaburetiga, ent ka tema ülejäänud looming on mängulise vormiga. „Ma tahan näha igapäevaelu tarbeesemetes ja toodetes positiivsust, mis võiks tuua näole naeratuse,“ ütleb ta ise.
Disainer Maria Rästale meeldis joonistamine ja meisterdamine juba lapsena. „See oli minu lemmikajaviide,” tunnistab ta.
Vanemana tekkis tal huvi disaini, sisekujunduse ja mööbli vastu. See väljendus, kui oli võimalus renoveerida enda maitse järgi oma tuba ja kui ta hakkas sisustama esimest oma kodu, ei leidnud ta poest selliseid asju, nagu oleks soovinud, mis tähendas, et ta visandas mõned mööbliesemed, mille järgi vajalik sai tellitud. See kõik viis Maria sõnul otsuseni minna õppima Tartu Kõrgemasse Kunstikooli.
Ehkki õppida sai nii mööblidisaini kui selle restaureerimist, oli Marial valik selge. „Olin kindla disainihuviga ja algul mitte eriti suures vaimustuses, et pean aasta restaureerimist õppima,” tunnistab ta. Ent peale lähemat restaureerimisega kokku puutumist arvamus muutus – restaureerimine pani austama ja hindama vanu asju ning õpetas ka stiilide osas palju juurde.Maria on end täiendanud lisaks Soomes Kuopio Disainiakadeemias tootedisaini ja sisekujunduse valdkonnas.
Taburet “Tibu”
Kõige enam on Mariale tuntust toonud taburet „Tibu”, mis alg-selt oligi mõeldud taburetina, ent leiab kasutust pigem lauakesena. „Tibutaburet on väike sisustuselement, mida kasutatakse enamasti lauakesena diivani või voodi ääres – sellele saab toetada kas tassi kohvi või midagi muud vajalikku,” tutvustab Maria.
„Tibu“ sai loodud juba Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppimise ajal – see oli esimese kursuse eriala praktikatöö: „Ülesanne oli luua taburet, ent meie tore õppejõud ei tahtnud näha igavaid asju, vaid ootas midagi erilist.” Taburetile eri vorme visandades lisas Maria ühele naljatledes ka käpad ja noka, mõeldes, et kui see pole piisavalt kiiksuga, siis mis veel.
„Tibutaburet osutus ootamatult edukaks,” nendib Maria. Juba kooli ajal oli neid, kes soovisid seda osta. Tänaseks on see käinud Eesti Disainerite Liiduga näitustel mööda maailma ning toonud palju positiivset tagasisidet. Selle tootmist on samuti aastate jooksul palju arendatud ja timmitud, et jõuda tänase kvaliteedini.
Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööna sai tal loodud vineerist etnotemaatiline valgustiperekond, mille ornamentika inspiratsiooniks oli läbiviidud uurimistöö „Eesti talutoolide kirjad, ornament ja tähendus”. Ka valgustipere läks edukalt tootmisesse ning valiti 2012. aastal disainiauhinna Bruno nominendiks parima tootedisaini kategoorias.
Ekspordi keeruline algus
Enamus „Tibude” toodangust on läinud aastate jooksul ekspordina välismaale: eksport moodustab tema kaubamärgi käibest olulise osa. Koostööpartnerid ja edasimüüjad on tal tänaseks nii Prantsusmaal, Belgias kui Saksamaal, kuigi algus polnud sugugi nii roosiline. „Kui lõpetasin kooli ja otsisin „Tibu” jaoks tootmis- ja turustamisvõimalusi välismaal, mul neid kohe leida ei õnnestunud,” tunnistab Maria.
Noore disainerina on tema sõnul üldse alustada keeruline. „Kui lõpetad kooli ja mõtled, et lood oma disainiettevõtte, siis see ei tähenda ainult kena disainilahenduse loomist, vaid edasi on vaja mõelda, kuidas saada seda mõistliku hinnaga toota – see on väga oluline aspekt – ja millised on turustamisvõimalused,” loetleb ta küsimusi, millega disainer peab rinda pistma.
Ta lisab, et praegu on ehk siiski mõnevõrra kergem alustada, kui oli veel mõnda aega tagasi. „Tekkinud on mitmeid Eesti disaini poode, mis pakub võimalust oma loomingut kuskile pakkuda ja kergendab turustamist.” Maria jaoks toimus läbimurre tänu Eesti Disainerite Liidu poolt korraldatud näitustele ja messidele, milla kaudu jõudis Eesti disain, kaasa arvatud tibutaburet, piiri taha.
Hindab stiili mängulisust
Eestis lähevad Maria sõnul müügiks rohkem väiksemad aksessuaarid ja sisustuselemendid, nagu kuuma- ja tassialused, helkurid, laua- ja seinakellad, vaagnad ja muu selline.
Algusaastatel oli tema sõnul ka Eestis põhiliseks kliendiks Soome ja Rootsi turist, kes siin käis. „Aga mingil hetkel hakkas see ka meie inimeste kodudesse jõudma,” räägib Maria, et Eesti disaini on hakatud julgemalt valima ning lisaks on paranenud meie majanduslik seis, nii et jõutakse koju osta asju, mis otseselt kohustuslikud pole, vaid on dekoorielemendiks.
Maria brändi eristabki mänguline stiil. „Sisustuselemendid, mis on igapäevaelus meie kõrval, võiksid olla mängulise vormiga,” räägib ta, et talle meeldib mõte, et need toovad ellu positiivset emotsiooni: „Minu disainikeel on mänguline, sest ma tahan näha igapäevaelu tarbeesemetes ja toodetes positiivsust, mis võiks tuua inimese näole naeratuse.”
Tööd alustades on Marial reeglina ees lähteülesanne – eseme valik lähtub sellest, mida on vaja. Esmalt saab tal paika visuaal – kuju, suurus, materjalivalik. „Visandan eri variante, millest valin mõned välja, et arvutis neid edasi joonistada ja teha mõned prototüübid,“ räägib Maria, et tema jaoks on väga oluline näha asja õiges suuruses ja õigest materjalist.
Lastetuba kipub kirevaks
Kuna värvikirevaid mänguasju, raamatuid ja muid lasteasju on lastetoas niigi palju, võiks Maria sõnul ülejäänud värvid lastetoas olla sellele rahulikuks taustaks, et ka lapse silm saaks vahepeal puhata. Lisaks hindab ta lastetoas piisava hoiuruumi olemasolu, et saaks asjadest tekkinud kaose vajadusel kiiresti kaotada ning tuba oleks korras ja puhas ning lapsel selles hea olla.
Nii nagu ülejäänud kodus on ka lastetoas enamus asju Maria enda looming: „Ainult vaip ja kardin on meil poest ostetud.”
Mariale meeldib rahulik stiil. „Lastetoakapp on küll kaunistatud dekoratiivsete elementidega, aga need ei torka silma: valgel kapil on beežid majad, pilved ning kuumaõhupall.”
Seinal on tal origami rebased, mille ta on samuti lastetuppa kujundanud ja millest sündis ka tooteseeria, mis müüki jõudis. Ka lastetoa kapp ja valgusti on ühest seeriast, neil on kasutatud sama mustrit ning lauake on ülejäänud toaga kooskõlas.
Lisaks on tal lastetoas taastatud nõukaaegsed lasteaiatoolid, mille Maria leidis tädi maakodust. „Need on painutatud vineerist ja nii vahva kujuga, et neid lihtsalt pidi päästma.“
Lastele suunatud tooted
Maria peab oluliseks lastega koos tegutsemist. „Kui laps sai kolmeaastaseks, läksime poodi ja ostsime puidust kasti, mille koos ära värvisime ja millele lisasime dekoratiivseid elemente, mille tulemusel sai koostöös lapsega valmis päris kena hoiukast. See on nüüd lastetoas väga vahva asi ja lisaks sai ka last selle tegemisse kaasata – midagi koos värvida.”
Lastele suunatuid tooteid on ta loonud laiemaski plaanis. Selle aasta alguses korraldas Eesti Disainerite Liidu konkursi „Laste asi”, kus Maria osales kahe tööga – eestikeelse õppepusle „Geomeetrilised kujundid” ja tasakaalumänguga „Pesapuu”. Tasakaalumäng „Pesapuu” võitis konkursil teise koha ja Solarise keskuse eriauhinna ning õppepusle valiti rahvahääletusel rahvalemmikuks.
Artikkel ilmus ajakirja Remondi ja ehita suvi 2019 numbris
