25.–28. oktoobrini 2019 pidas maailma katusemeistrite erialaliite ühendav organisatsioon IFD (International Federation for the Roofing Trade) järjekorras juba 67. aastakongressi.
Sel korral toimus kokkusaamine Šotimaa maalilises pealinnas Edinburghis: tutvustati katuse-ehitusega seotud arenguid, uusi ja uuendatud regulatsioone ning üle aasta toimuval konkursil IFD Award selgitati maailma parimad katused kivi-, metall- ja lamekatuse ning tuulduvate fassaadide kategoorias.
Normid sõltuvalt hoone kasutusajast ja otstarbest
Konverentsi avapäeva olulisema osa haaras enda alla IFD tehniliste alamkomiteede aruannete ja tegevuskavade kuulamine. Kõlab kuivalt, kuid just erinevatele teemadele pühendatud ning võimalikult paljude liikmesriikide esindajatest koosnevates komiteedes toimubki IFD olulisim tegevus. Sarnaselt maailma teistele foorumitele kõlasid ka katusemeistrite suust kliimaga seotud muudatuste sisseviimise või vähemalt nendele mõtlema kutsuvad algatused. Kaldkatuste komisjoni katuste veetiheduse töörühma esindaja austerlane Werner Linhart tutvustas uusi põhimõtteid ning võimalikku jaotust normides sõltuvalt hoone otstarbest.
Komisjoni plaan on töötada välja neli klassi katusekonstruktsioone, millele luuakse eraldi reeglistik ning normid nii ehituslikust, aga ka kasutatavatele materjalidele esitatavate nõuete vaatenurgast. Kõigi klasside jaoks saavad kehtima võimalikult selgepiirilised projekteerimistingimused. Olulise ja mahuka muudatuse eesmärgiks on aina keerukamates kliimatingimustes tagada kogu katusekonstruktsiooni ilmastikukindlus. Ehituslikult on ilmselt realistlik muudatus ellu viia, kuid koostöö materjalitootjatega võib kujuneda aeganõudvaks.
Oluline on komisjoni mõttekäik, mis nõuab kõigi nelja klassi normatiivsete nõuete väljatöötamisel katsetele tuginevaid karakteristikuid. Nii näiteks ongi Austrias selline projekt (PuPura) hetkel töös ning saamas aluseks IFD reeglistiku kaasajastamisel. Viimati uuendati katusekonstruktsioonide veetiheduse juhendit 2008. aastal. Seni on komitee kahe aasta jooksul välja töötanud üldised reeglid erinevate katusekonstruktsioonide tüüplahenduste kohta, minimaalsed tuulutusvahed erinevate katusekallete ja lahenduste puhul ning muud olulised üldised nõuded ja põhimõtted.
Eestile oluliste komiteede töös (aluskatused, tuulduvad fassaadid, katuste turvalisus) on aktiivselt osalenud Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liidu liikmed, ühiselt väljatöötatud üleeuroopaliste reeglite alusel valmivad lähiaastal loodetavasti ka Eesti vastavad standardid, kus on arvestatud ka meie kliima ja arengutasemega.
Tuulduvate fassaadide lubatud tolerantside juhend ja normid
Oluline on ka alles 2018. aastal loodud tuulduvate fassaadide komitee tegevuskava. Valdkond, mis reaalses elus on käigus juba aastakümneid, hakkab alles kaasajal jõudma järku, kus on sündimas esimesed olulised normid ja standardid sellele fassaadiliigile. Etteruttavalt olgu öeldud, et päeva keskel puudutati hiljem tuulduvaid fassaade veel ning üllatav oli kuulda, et nende tulepüsivuse vaatenurgast ei ole Euroopas sisuliselt ühtegi nõuet, mida esitada fassaadile kui tervikule või selle ehituslikule küljele. Olukord materjalidele esitatavate tulepüsivusnõuetega on oluliselt parem.
Probleemi tõsiduse mõistmiseks ei ole tarvis näiteid otsida väga kaugest minevikust. Alles 2017. aasta juunis süttis Londonis kõrghoone, mille käigus hukkus hulgaliselt elanikke. Tulekahju nii mastaapse ulatuse tingisid lisaks materjalidele ka nende vale käsitsemine. Täpsemalt kõneles komisjoni liige Ernst Gregorites Rockwool Austriast fassaadidele esitatavatest tolerantsidega seotud nõuetest.
Positiivne oli kuulda, et normid proovivad lahendada subjektiivse probleemi – kas töö tulemus meeldib või mitte? Soovitav on näiteks fassaadide värvilahendus ja selle intensiivsus fikseerida vaid teatud valgusolude kestel ning vaatlus peab põhinema kõige enam kuni 10-sekundilise ajaperioodi vältel. Võib tunduda kummaline, kuid tegelikult on välispiirete juures visuaalne meeldivus ning realistlikud võimalused, mis sageli tulenevad materjalide omadustest, väga sageli tellija ja paigaldaja vaheliste mõttetute vaidluste põhjuseks.
Eesti rahvuslik metallkatuste ehitamise standard EVS920-2 proovis sarnasel moel lahendada igikestvat dilemmat – kui palju tohib plekk-katus lainetada. Fassaadide korral plaanitakse samuti luua neli tolerantsiklassi ning klimaatiliselt tekkivad erisused ehitusnõuetele fikseerida. Fassaadi ehitamisel Soomes ja Kreekas on mõnevõrra erinevad väljakutsed. Eestile on oluline, et IFD-ga on ühinenud ka Soome vastav erialaliit, mis võimaldab edaspidi ühtlustada ka meie ja Soome vastavad nõuded. Katusealal soomlased paraku Euroopa ühisreeglite loomisel veel ei osale.
Lamekatuste probleemidest
Lamekatuste komisjon eesotsas Wolfgang Hubneriga Austriast tutvustas lamekatuste monitoorimise juhendi väljatöötamise hetkeseisu. Juhend peaks looma uudse regulatsiooni, kus liigniiskuse, läbijooksude jms tegeletakse ennetavalt ja pidevalt, kasutades tehnoloogiste vahenditega jälgimist. Niiskusmõõturit värskelt valminud betoonpõrandatega majas tunneb iga ehitaja, kuid lamekatuste korral on võimalik katusekonstruktsiooni paigaldada erinevaid andureid, saamaks ennetavalt infot tekkivate probleemide kohta.
Praegused lamekatustega seotud juhendid käsitlevad tihtipeale ainult katust kui niisugust, samas kuuluvad lamekatusekatja töövõtu alla ka muud hüdroisolatsioonitööd, nagu terrassid, parklad, vundamendid, maa-alused seinad jms hoone veekindlust tagavad elemendid. Terviklik lähenemine kogu hoone veekindlusele on uue juhendi juhtmõte. Ka Eestis ehitatakse aina enam hoonetele maa-aluseid parklaid ning keerukaid katusekonstruktsioone rohekatuste, päikesepaneelide või väga erilise väljanägemisega, mis vajavad tehniliselt teistsuguseid lähenemisi. Niisugused lahendused nõuavad aga tavapärasest hoopis enam teadmisi ja oskusi nii projekteerijatelt kui ehitajatelt.
Oluline tööohutus
Teemast kõnelesid Šveitsi ja Ühendkuningriigi näidete varal Jürg Struder ning Gary Walpole. Just Gary Walpole´i lühike ettekanne oli tõeliselt mõtlemapanev. Faktide vastu ei saa. Ühendkuningriigid n-ö valmis ühiskonnana on olnud teema eestvedaja kogu Euroopas. Nii näiteks ei juhtunud Londoni olümpiarajatiste rajamisel ühtegi tõsist tööõnnetust (uurige mitu põhjakorealasest töötajat hukkus Venemaa jalgpalli MM-i jaoks loodud taristu rajamisel või Doha staadioni ehitusel). Samas on riigis aastas keskmiselt 38 katuseehitusega seotud surmajuhtumit, 82 000 keskmise raskusega tööõnnetust.
Igal tööpäeval sooritab kaks ehitussektori töötajat enesetapu. Ehitajate suitsiidsus on võrreldes muude elualadega kõrgem ning omakorda nende hulgas on just katuseehitajate, aga ka plaatijate, enesetapud keskmisest sagedasemad. Nende tumedate teemadega on Briti saartel tegelema asutud riiklikul tasemel ning see eeskuju võiks olla nakkav. Tööohutusest läbi turvarakmete prisma kõneletakse palju ka meil, kuid inimeste läbipõlemisest tekkinud terviserikete olulisusest katuseehitaja fookuse läbi ei ole Eestis ilmselt ülearu mõtteid veeretatud.
Katuseehitajatel on sageli ebareaalsed tähtajad (ilmastik on siin oluline märksõna), segased kvaliteedinõuded ja kontrollimata oskused. Gary Walpole´i sõnul on arvutused tõestanud, et vaimsesse tervisesse investeeritud panus tasub ka rahaliselt katuseehituses ära.
IFD turvalisuse komitee juht Jürg Struder Šveitsi liidust rääkis uutest teemadest, mida töögrupp hakkab arutama: katusekatetest ja valgustunnelitest läbikukkumise oht, tuleohutus katusetöödel ja juba eelpool kirjeldatud katuseehitaja varase „läbipõlemise” temaatika.
Kliimamuutused fookuses
Konverentsi teise päeva sisustasid samuti valdavalt kliimamuutustega seotud teemad, kuid nagu mainis oma etteastes insener Keith Roberts Ühendkuningriikide projekteerimisettevõttest Roberts Consulting, pakub kohati ülepingutusena näiv kliimahullus katuseehituses hoopiski võimalusi. Konkreetsemalt käsitles Roberts tugevate tuulte ja tormide poolt tekitatud kahjusid, juurdles õnnetuste põhjuste teemadel ning esitas ühe Iirimaa ujumishalli tuultes kannatada saanud katuse näitel võimalust aluskatuse ja kinnitustarvikute paremaks dimensioneerimiseks.
Sarnasel teemal kõnelenud Jean-Guy Levaque Kanadast, katusematerjalide ja -ehituse teadusliku vaatenurgaga tegelevast ettevõttest WSP Canada Inc., esitas mõtlemapanevaid fakte. Kanada kuumalainete maksimumid on 2050. aastal tänase 37 kraadi Celsiuse asemel 44, kuumalainena käsitletavate päevade arv suureneb
20-lt 60-le.
Enim sademeid ööpäevas võib kolmekümne aasta pärast Kanadas tänase 66 mm asemel olla 166 mm. Sellised muutused esitavad materjalidele ning hoonete rajamisele märkimisväärselt teistsuguseid väljakutseid. 2050. aastaks on Kanada hoonestikust endiselt umbes pooled 20. sajandi lõpus ehitatud.
Kas selles vanuses väärikad hooned suudavad täita energiatõhususe nõudeid või kui kulukas on nende renoveerimine – väljakutseid jagub nii meistritele kui tootjatele. Huvitav oli kuulda, et Kanadas tegeletakse metallkatuste pinna libeduse temaatikaga. Talved on põhjapoolkeral aina niiskemad ning ohvritega lõppevaid laviine katustelt esineb üha enam. Eesmärk on jõuda metallide kasutamisel reeglistikuni, mis esitab nõudeid pinnakatetele nende hõõrdeteguri vaatenurgast.
Kutsehariduse väljakutsed Euroopas ja Ameerikas
Kutsehariduse ja koolitusega tegeleva komisjoni esimees Artur Wierschem, Saksa katusemeistrite liidu koolituskeskuse pikaaegne juht, tutvustas arenguid üle IFD kehtivate koolituspõhimõtete rakendamisest, õigemini selle missiooni suhtelisest võimatusest. Euroopaski on riikide suhtumine ja arengutase antud temaatikas niivõrd erineval tasemel, et selget ühtset süsteemi niipea loota ei ole. Saksamaal kehtib katuseehitajate kutsehariduses 2+1 süsteem, kus esimesel kahel aastal õpivad kõik katuseerialad (ehitusplekksepad, kaldkatuseehitajad ja lamekatuseehitajad) koos, viimasel aastal toimub spetsialiseerumine.
Peale kutsekooli lõpetamist ning paar aastat koolitatud juhendaja all töötamist mõnes katusefirmas teeb katuseehitaja sellieksami, mille järel andekamad ja edasipüüdlikumad hakkavad valmistuma meistrieksami sooritamiseks. Selleks peavad nad läbima ca 1400 tundi kvaliteetseid reaalseid kursusi. Selline süsteem tagab katuseehitaja korralikud tööoskused.
Samasse teemasse sobisid ka Wierschemi järel kõnelenud Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi esindajad, kes tutvustasid oma koduriigi koolitusprogrammidega seotud murekohti. Probleemid on universaalsed üle kogu ilma – noored ei taha tulla katuseehitusse, töid teostab odavtööjõud (mitte alati, aga enamasti küsitavate kompetentsidega) ning tulemused viivad katusemeistri elukutse tähtsustamise allavett. Katusemeistrite kutsetunnistuste süsteeme on püüdnud luua ilmselt kõik liikmesriigid ja hea on tõdeda, et Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liidu elluviidud kutseharidusprogramm ei jää palju maha näiteks Ühendkuningriigi omast ning on kaugel eespool näiteks Ameerika Ühendriikides toimuvast.
Ameerika Ühendriikide ees seisvad väljakutsed
Viimati mainitud riigi katusemeistrite liidu eeskõneleja, Reid Ribble, tutvustas Ameerika Ühendriikide katuseehitusturu olukorda. Pehmelt öeldes võib Ameerikat ses vaates võrreldes mistahes Euroopa riigiga lugeda arengumaaks. Ameerika katusemeistreid on umbes 1 miljon. 60% nendest on Lõuna- ja Ladina-Ameerika päritolu hispaaniakeelne oskusteta tööjõud. Erialaliitudesse kuulub 2,2% katusemeistreid! Neist omakorda ei ole hetkel ette näidata üldtunnustatud akrediteeringut pooltel. Ameerika Ühendriikide liidul NRCA on ees üüratu tööpõld. Samuti puuduvad Ameerikas üleüldised nõuded katuseehituses kasutatavatele materjalidele ning töövõtetele. Mõnes valdkonnas ei ole ülim liberaalsus parim lahendus.
Kahjuks ei ole vaatamata Hiina Rahvavabariigi liikmelisusele seni peetud korralikku ettekannet riigis toimuvate arengute kohta. Suurim probleem on ilmselt keelebarjääris. Järgmisel aastal toimub kongress ja noorte katusemeistrite MM Pekingis. Ehk siis on sealse põhjatu turu reguleerimise toimimisest võimalik sisulisemalt aru saada.