Ma jõudsin vanaisa ehitatud vanasse maamajja. Palkseinad toatagusest metsast, sammal palkide vajumise ebatäpsuste parandamiseks rabaaluselt. Laepealne suvise heinateo soojustusega. Aknad-uksed on madalal ja väikesed, sest talvekülma eest tuleb ennast kaitsta. Talvepuud on kuuri alla toodud ja ahju pole veel tarvis kütta.
Keeran kremooni ja avan ühe akna, siis veel teisegi. Ja õnnis olemine vallutab meeled. Kremoon – milline imepärane leiutis, mis avab õue tuppa! Kremoon annab võimaluse avada või sulgeda tubase maailma puude sahinale, ritsikate siristamisele, trammi kriiksatustele, urbanistliku sagimise häältele, päikese soojale paitusele või varju salapärasele jahedusele, paitavale tuulele.
Praen viilu liha kartulitega ja jälle – keeran kremooni, lasen toidulõhnad laia maailma ja kuulatan ritsikate siristamist!
Vana, elutarkusest läbiimbunud arhitektina olen tagasihoidlik. Varjan kiivalt oma aistingute maailma. Justkui Nõukogude Eesti pärismaalane, kes jõulupuu küünlakuma varjamiseks paksud kardinad akende ette tõmbas, kremoonid tugevamani kinni tõmbas.
Igapäevane elu tunneb mind hoopis teise inimesena! Kasutan ühistransporti, sõidan tõuksiga, vähendan oma ökoloogilist jalajälge second-hand kehakatete kandmisega ja ohjeldamatult pabertopsidest kohvi ning idudega kapsasalati nautimisega, sest olen ennast positsioneerinud peaaegu veganina.
Mis kremoon!? Tule taevas appi! Vanaaja mõtlemine! Mitte mingisugust akende avamist, „ei“ kremoonidele! Kallid kolleegid, tellijad, üliõpilased – meil on uus ajastu! Liginullenergiahooned, elagu uued ja moodsad tehnoloogiad! Saadame kremoonid ajaloo prügikasti! Nüüd on meil uus helge ajastu, meil on nüüd liginullenergia ajastu! Aknad kinni ja mitte ainult!
Mõtelda, kui saastunud on kõik meie ümber, eriti õhk! Õhus on müra, allergeene levitavaid tolmusid, lisaks veel sitikaid-satikaid, mõned jubedate mürgiste asteldega! Avatud aknad on ohtlikud, oi kui ohtlikud – neist võib välja kukkuda, välja visatud saada! Kremooni pahaaimamatult keerav töötaja ohustab nii ennast kui kolleege. Kui kodus on akendel kremoonid, siis on ohus meie lapsed ja koduloomad! Aknad võivad ka ootamatult prõmmides puruneda! Ja tõmbetuul – tervise allikas on suletud aken, millel puuduvad kremoonid!
Isegi tuletõrjujad ei salli kremoone, nad ei ava käsitsi aknaid suitsu välja laskmiseks! Olgu eraldi luugid või mootoravamine! Kremoon on ainult pahandus!
Kleebime kinni iga prao ja uurde, tapame difusiooni, pressime argooni klaaside vahele. Meil pole tarvis filtreerimata, ette soojendamata, jumal teab milliseid õietolmusid sisaldavat välisõhku tuppa lubada! Hoone kasutusloaks on tarvis tõestada, et hoone on õhutihe, et välisõhu molekulide sissetung loomulikul teel on välistatud! Ja meile valmistatakse väga vajalikke kleeplinte, kodus ja Hiinas. Kleebime hästi! Siis oleme eesmärgi saavutanud! Kremoon on ainult pahandus!
Uued direktiivid, juhendid on üles ehitatud teadmisel, et edaspidi elame ruumides, kuhu eluks vajalik õhk pumbatakse läbi plekist kanalite, tiivikute, filtrite, niisutite, jahutite, vahetite. Seda kindlates ja kontrollitud kogustes! Kõiki masinaid, andureid masinajusid käivitab kõikvõimas elekter! Kremoon on ainult pahandus!
Loodetavasti elektrit jätkub, kuid kui ei jätku… mis saab siis meist? Kui ühel hetkel katkeb voolamine juhtmes? Noh, kaheks päevaks!
Pole hilja alustada uuringute ja täiendõppe programmidega, vahest võiks olla isegi EAS-i toetuskõlbulik projekt „Hingamine hinge kinni pidades“.
Keeran kremooni ja aken avaneb kriiksatusega – sügisene kolletunud lehtede lõhn voolab koos ritsikate sügislauludega tuppa. Leian õlikannu ja õlitan kremooni, et ta ikka veel kaua kestaks ja mind väsimatult teeniks….