Olen arhitekt. Olen arhitekt nii südamest kui ametilt ja olen selle üle ülevoolavalt uhke. Ja nagu arhitektile kohane, olen innovaatiline, rohelise mõtteviisiga, kokkuhoidlik, vaatan maailma sügavuti ja struktuurselt.
Kallistaksin neid paljusid koolilapsi, kes koolis käimise asemel apokalüpsist kuulutavad, kui neid kohe kuulama ei hakata. Ka mina ei viitsinud alati kooli minna, ka mulle meeldis unistada valgetest purjedest, mille all üle Atlandi purjetada, viikingitelt päritud ruuged kiharad tuules lehvimas. Olen sallimatu kõige suhtes, mis risustab keskkonda, inimhinge. Vahel küll vääratan, söön räpastest kalakasvatustest püütud toorest kala, kuid kuniks ei tapa – saan tugevamaks! Olen uhke liginull-lihasööja, sest suurte murunäksijate peeruhais saastab meie kaunist planeeti. Seepärast ei poolda ma ka suurte rohusööjate kaitsmist, nagu ninasarvikud, elevandid, jõehobud, tohutud sebra ja piisonikarjad.
Vilka-vilka ja pimedus kattis maa!
Äsja oli suursündmus – ostsin auto. Mitte mingi tossava süsinikdioksiidi ja muid jubedusi välja purskava sisepõlemismootoriga fossiili, vaid ilusa, siniste LED-triipudega salapäraselt helkiva märgiga elektrilise sõiduvahendi! Ilus teine, ehkki lubatud tegevusraadius pole just väga kiita.
Võtsin teekonna kohe jalge alla ja sõitsin Tartust Moostesse – külla tädile. Tema on ka niisugune uuendusmeelne proua – meeldivad elektritõuksid, nutiseadmed jms keskkonnasõbralik kraam. Ta lammutas minu soovitusel isegi puupliidi välja, sest ei soovinud olla saastaja. Ja tippis koduõue päikesepaneele täis – saab uhkusega olla naabritele eeskujuks keskkonnasõbralikkusega! Need mõned õunad saab Coopi poestki osta ja muruplatsi pole tarvis niita. Eks see antoonovkapuu oligi ajast ja arust keset õue – polnud nende õuntega muud teha, kui komposti riisuda.
Vahva oli sõita, tundes, et looduse südamerütm on korras – ei mingit süsinikku ega selle jubedaid ühendeid lendumas, need jäid kõik kaugele Aasiasse maha, minul ainult puhas energia ja sõidulust! Vahel küll mõtlen Mumbai ja Delhi ja Pekingi ja Shanghai sududele, et miks nad seal käivad marlilapid nina ees, kuid kui hingan kopsud värsket kodumaist männimetsa-aroomi täis, ununevad need rumalad mõtted kiiresti!
Tädil oli hea meel mind näha, oli head-paremat laualegi leidnud. Ja siis ühtäkki, vilka-vilka, ja pimedus kattis kogu maa, vähemalt Lõuna-Eestis!
Alul oli kõik arusaadav. Katuseplekk – va aus Rannila-profiil tuli kehvakese töö tõttu roovi küljest lahti ja lendas otseteed selle sama riigiettevõtte traatidesse, millest kõik eluolulised seadmed elektrit saavad, kustutades korrapealt kogu valguse, lootuse veele, soojale kodule ja ajaviitele suurel osal maast. Edasi oli kõik arusaamatu.
Mina ei näinud hirmsat tormi, väheke tuulutas õues ja puud kohisesid, kuid mida nad siis ikka oleksid pidanud tegema? Paanikaks polnud justkui põhjust! Õige asja, väheke tuult! Paar plekitükki traatides, küll nad sealt ära lendavad, kuid võta näpust – nii kõva tuul jäi tulemata. Kuid pinge kasvas, kahjuks mitte elektritraatides! Nutiseadmed vaikisid, arvuti akust sai energia otsa; vesi kraanist ja samaaegselt kerkis aroomitase vesiklosetis enneolematusse kõrgusse. Vanatädi liginullenergia majake ägas ja oigas, ventilatsioon ega rekuperatsioon ei töötanud. Kogu nädalavahetuseks muretsetud toit muutus üheks suureks listeeriabakterite kasvulavaks.
Oli juba oldud samuti, olin viisakalt tänanud ja asusin tagasiteele. Aga minu „kaunitar“ kääksatas korraks ja siis vilgutas kõiki „silmi“ ning oligi kõik, mida teha oskas. No-noh, elektrit ei olnud ju ka pistikus, millest soovisin akudele jõudu ammutada. Ei muud, kui tädi küünlavalgel ülestehtud ase! Mure kasvas, sest tuba jahenes, veepumbad ei töötanud, ventilatsioon soojustagastuseta või ilma ei töötanud, muidu nii nutikad küttesüsteemiosad vaikisid, arvuti oli „surnud“ ehk kõik oli mokas! Ainult vanast Alpinisti patareidega raadiost teatas diktor iga natukese aja tagant, et tuulekiirus Lõuna-Eestis on kakskümmend viis kuni kolmkümmend meetrit sekundis. Mina imestasin, et kuidas nad küll teavad: meil siin kogu elekter läinud, ei telefone ega arvuteid, aga nemad Tallinnas teavad! Pistsin nina õue ja ega seal rohkem puhunud, kui kunagi ammu nooruses Pirita rannas promeneerides! Aga eks nad seal Tallinnas teavad. Isegi siseminister ütles, et riigi käed jäävad lühikeseks, rääkimata tema enda omadest! No siis kihvatas! Kui mina riigiettevõttele ehitusprojekti teen, pean olema kindlustuslepingu teinud, et juhul, kui eksin, siis kindlustusfirma korvab otsesed ja kaudsed kolmandatele isikutele tehtud kahjud, aga temal sindrinahal jäävad käed lühikeseks! Riigifirma ei kindlusta, hoiab kokku ja võtab dividende! Ka mina oleksin saanud kindlustuse pealt kokku hoides osta palju nooblima ja pikemaid vahemaid läbiva elektriauto!
Vastik on kuulata hädist halamist kunagi rõõmsat pillimeheelu elanud ministrilt, mina ei mõista kuidas küll inimesed ühtäkki saamatuks muutuvad! Näe, mina istusin Keskerakonna poolt ellu kutsutud tasuta bussi ja vurasin rõõmsalt sinna, kus elekter särtsus, jätsin kogu Lõuna-Eesti toredad inimesed vinduma muredes, milles isegi riigiminister midagi parata ei saa, sest ta käed on lihtsalt lühikesed! Nad ikka teadsid, mida tegid, kui tasuta riigibusside süsteemi ellu kutsusid!
Elektriruuna asemele bensiinimootoriga ruun
Olen nüüd justkui ümber sündinud! Kiiresti vahetasin elektrilise raudruuna veel uuema bensiinimootoriga raudruuna vastu. Igapäevases menüüs vahetusid kaugete maade eksootilised ja väga tervislikud puu- ja köögiviljad ning toidusegud kodumaise liha-kartuliga, metsast ja koduaiast korjatud marjade ja sõbra mesila meega. Lubasin tädile paar õunapuud istutada ja kevadel porgandi-peedipeenra teha. Üks hea salvkaev kulub samuti ära ning majatagune kuivkäimla. Oma liginullenergiaelamusse ahju ehitamise meistri juba leidsin ning igavesti suletud aknasse tuulutusakna tegemine on käsil. Vaatan tädi päikesepaneele, mõeldes, et las jäävad, kuid siiski muretsen ka talle sisepõlemismootori ja kütusemahutiga elektrigeneraatori, no nii igaks juhuks, kui riigi käed jälle lühikeseks jäävad. Päikesepaneelide alla saab mõned küülikupuurid paigutada! Ega nad nii hullusti ka puuksuta!
Ah jaa – loen ka määrust hoonete energiatõhususe miinimumnõuetest hoopis teisest vaatenurgast, mis vaataks direktiive olukordades, kus riigi käed lühikeseks jäävad või kui nendes käsivartes enam jõudu ei jätku, et liginullenergiahoonete rajamiseks vajaminevaid imporditavaid kalleid vidinaid osta. Vähemalt senikaua, kui meil omal mõistust ja riigi küünarnukituge nende arendamiseks-tootmiseks napib.