Üks tänavusel konkursil Aasta Puitehitis 2020 kandideeriv hoone on arhitekt Ott Kadariku disainitud Saaremaal asuv suvekodu, mille tellimuse lähteülesanne oli saada kasutajale mugav ja hinnalt soodne maja, mille omanik suudaks ise kohalikest materjalidest valmis ehitada.
Maja nimetusega „Kalaonn” tellis arhitektilt kirglik harrastuskalamees, kes soovib suviti koos perega – naise ja kahe lapsega Saaremaal mere ääres rahulikult puhata, loodust, merd ja kalapüüki nautida ning kelle eesmärk oli saada suvemaja, mille ta võiks suuresti ka ise koos naabrimehega valmis ehitada. Seejuures valmis ehitada Saaremaal saadaolevast materjalist: soov oli, et materjali ei peaks eraldi mandrilt kohale vedama, nii tuleb see võimalikult soodsalt kätte, aga samas saab tulemus siiski omanäoline.
Just sellel viimasel põhjusel ei leppinud laiema avalikkuse eest varju jääda sooviv inimene ka arvukate tehasemajadega. Teine põhjus oli see, et tootjate katalooge ja kodulehekülgi üle vaadates sai talle selgeks, et tehasemaja n-ö letihinnas sisaldub nii mõnigi kord rohkelt varjatud kulusid, mistõttu pole üldse kindel, kas sealt tellitud maja tulebki lõpuks soodsam arhitekti kujundatud hoone hinnast.
Nutikus peitub lihtsuses
Tänavu jaanipäeva paiku valminud Kalaonni projekt valmis Kadarik-Tüür arhitektuuribüroo arhitekti Ott Kadariku joonestuslaual. Arhitekt ütleb, et maja saigi nendest lähteülesannetest ajendatuna projekteeritud nii, et sel pole ühtegi n-ö üleliigset kohta, nurka ega liistakat. Kalaonn asub Saaremaal looduslikult väga mõnusas kohas – keset vana rannaküla, samas suure hoiualaks tähistatud ürgmetsa serval.
Eriliselt uhke on Ott Kadarik aga maja ruumilise paigutuse üle, mis plaaniliselt on lihtne ristkülik – ühes otsas üks, teises teine magamistuba ja keskel suur elutuba. Hoone geomeetria läheb aga nii, et katuseviil on majale justkui valepidi peale pandud – viilkatus on risti maja lühema küljega, mitte nii nagu tavaliselt, katusehari jookseb rööbiti pikema küljega. See annab ruumiliselt selle, et otsmised magamistoad on madala laega, keskmine elutuba aga hästi kõrge ja sealt pääsebki kumbagi magamistuppa.
Kokku ligi 90 m² suuruse pinnaga majas pole ühtegi üleliigset koridori ja seega saab seinte perimeetriga piiratud ruutmeetrite arvu hästi ökonoomselt ära kasutada. Nii on nappide ruutmeetrite kiuste maja ikkagi avar, valgust ja õhku jagub täpselt sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse. Maja ei pea olema keeruline ja see maja seda ei ole ka. See on lihtne maja, märgib Ott Kadarik.
„See maja sai väga täpselt häälestatud just selle koha ja krundi suhtes, kus ta asub. Maja põhiplaan on täpselt põhja-lõuna suunaline ja enamik selle akendest avanevad kas itta või läände. Põhja ja lõunasse on sel majal ainult kaks akent,” kirjeldab Ott Kadarik maja paigutamisel kohapealsete looduslike tingimustega arvestamist. „See tagab tõsiasja, et suvel ei pääse majja sisse kuuma lõunapäikest, selles küljes aga, kus on suured klaaspinnad, kasvavad väljaspool kõrged puud. Kõik see tähendab seda, et hoone suvine jahutusvajadus on võimalik ära korraldada ilma igasuguste masinateta.”
Hommikuti, kui päike seisab idataevas, saab avada läänepoolsed aknad, õhtuti vastupidi ning jahe õhk aitab hoida sisekliima mõnusana. Keskpäeval, kui päike lõõskab lõunataevas, on maja selle poole oma kitsa otsaga, kus aknaid pole ja tänu sellele ei satu ka päikesesoojus majja.
Sel suvel juba maja kasutanud omanikud kinnitavad Kadariku sõnul, et ka 30 kraadini ulatuva kuuma ilmaga pole seal tarvis käivitada ühtegi ventilaatorit ega muud jahutusseadet.
Kunst maja paigutada
Kalaonn on lihtsa konstruktsioonilise lahendusega. Valdavas osas harilikust poepuitmaterjalist valmistatav karkasshoone, mis paigaldatud vaivundamendile ja mille puitkarkassis on mõned liimpuitelemendid. Tegemist pole küll mingi tüüplahenduseks pürgiva esiklapsega, ent samas on Kalaonn ikkagi lihtsalt ehitatav. Näiteks väikese kogukonna oma jõududega püstitatav suvemaja, mis annab sellele ka sotsiaalselt ja ökoloogiliselt jätkusuutliku mõõtme.
Kalaonn on mõeldud eelkõige suvilaks, aga seda saab kasutada ka aastaringseks elamiseks – nõnda on maja ehitatud soojapidavaks, küttelahendusena on kasutusel õhk-vesi soojuspump. Kuna maja on hooajalise kasutusega, seda kogu aeg ei köeta, mis võib tingida teatud kohtade talvise niiskumise tulemusena kopitama mineku. Seetõttu ei ole see paigutatud täisvundamendile, vaid ehitis toetub vaiade peale.
Vaivundamendile on asetatud liimpuidust raam ja sellele ehitatud juba puitkarkass. Nüüd tunnistab arhitekt, et just selle vundamendi ja liimpuitraami väljamõtlemine osutus Kalaonni juures kõige keerulisemaks kohaks. Sai aga nii, et nüüd on majal n-ö kõhu alla meeter vaba ruumi, kust tuul saab vabalt läbi käia.
Ott Kadarik ütleb, et tänapäeval on lihtsam maja jahutust korraldada masinaga, kui projekteerimise ajal veidi mõelda ning paigutadagi hoone sedaviisi, et neid masinaid ei oleks vajalik rakendada.
„Võib ju arvutada kuidas tahes, aga ega ühtegi valemit puude varju jahutamise võimekuse kohta ju pole. Samas saab seda varju hoone sisekliima reguleerimisel ikkagi ära kasutada,” selgitab Kadarik. „Maja geomeetria on selline, et soe õhk koguneb maja keskosa kõrge viilu alla. Seal on katuses üks tuulutusaken, mille avades vuhiseb sealtkaudu kogu soe õhk välja ja siseruumide jahutus toimibki suurepäraselt.”
Kõhutunde järgi, otseselt kalkuleerimata, oskab Kadarik hinnata, kui palju ruutmeetreid millise hinnaga kätte tuleb. Ta nendib, et põhilisi apsakaid, mida eramajade projekti tellijad teevad, on see, et oma võimeid hinnatakse üle, tellitakse arhitektilt suur ja uhke maja ja siis ehitamise käigus hakatakse nuputama, kuidas selle hinda ikka allapoole saaks viia.
„Tellija peab olema arhitektiga aus ja rääkima välja, millised tema rahalised võimalused on. Muidu tekkib olukord, kus tellija on poole protsessi pealt sunnitud tõdema, et jah, on küll väga ilus maja, aga ma ei jaksa seda valmis ehitada,” kirjeldab Kadarik võimalikke situatsioone. „Ja siis tuleb juba valida, et kas teeme projekti ümber või jätame üldse asja katki.”
Puit väärib austust
Et puitmaterjalidest ehitamist laialt küll propageeritakse, aga siiski suhteliselt vähe kasutatakse, tuleneb Ott Kadariku hinnangul sellest, et Eestis valitses oma pool sajandit puidu kui ehitusmaterjali suhtes üleüldine tõrjuv suhtumine. Selle tõttu on ka puidust ehitamise igipõline kultuur meil kaotsi läinud. Ja nii tuleb seda taas viljelema hakata läbi arvukate vigade.
Puit on Kadariku sõnul üsna kapriisne materjal ja selle kasutamine sõltub paljudest nüanssidest. Seetõttu puidust kauakestev hoone kokku panna on kaunikesti keeruline. Puidust mingit modernset hoonet projekteerida ja ehitada samuti keeruline, mistõttu võib juhtuda, et alguses originaalsena tundunud lahendus on tellijal pärast risuks kaelas.
Kadarik tunnistab, et on sellega ka ise mõned korrad näppu lõiganud. Tellitakse ja soovitakse küll puidust hoonet, aga kui midagi vussi läheb, siis on lõpuks ikkagi arhitekt selles süüdi. „Sellepärast ma veidi isegi kardan seda materjali. Või noh, vähemalt tuleb puitu suhtuda austusega,” märgib Ott Kadarik.
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu arhitektuurivõistluse Aasta Puitehitis 2020 tulemused kuulutatakse välja 6. novembril toimuval arhitektuuri- ja puidukonverentsil „Puit – homse elukeskkonna võti”.
Artikkel ilmus ajakirja Remondi ja ehita sügisnumbris:
