Sügisese sibullillede istutusega pannakse alus kevadisele õieilule. Kuidas toimida, et peale talve esimesed õitsejad meid oma iluga pikalt rõõmustaksid?
Ühe Põhjamaade haruldasema sibullillede kollektsioonaia omaniku Sulev Savisaare sõnul on oktoober sibulate istutamiseks väga sobiv aeg. Seda isegi nartsissisibulate osas, mida soovitatakse reeglina veidi varem maha panna. „Meie viimaste aastate soojade sügiste ja talvedega seoses ei juhtu ka nendega midagi. Eelmisel aastal ei külmunudki maa üldse ära ja kuigi muidugi ette täpselt ei tea, milline talv tuleb, siis üldiselt on talved meil läinud kogu aeg pehmemaks,” kinnitab kogenud lillekasvataja.
Sibulate jaoks on tema sõnul külmast ohtlikum niiskus – enamus sibullilli eelistavad kuivemat kasvukeskkonda. Eriti halb kombinatsioon on märg maa ja pakane. „Ehkki seda esineb harva, on olnud sellinegi aasta, mil olid tugevad sajud, peale mida tuli lumeta pakane – see oli lillede jaoks hukatuslik, isegi pojengid ja floksid läksid rannikualadel välja, mida muidu väga ei juhtu,” toob ta näiteks.
Vaata toidupoodidest kaugemale
Poodides pakutakse meil kõige rohkem tulpide, nartsisside ja hüatsintide sibulaid, aga Savisaar soovitab otsida laiema valikuga müügikohti. „Tasub rohkem ringi vaadata kui Maxima ja Bauhof, kus sibulad on küll mugavalt käe-jala juures ja vahel jaluski – ehkki ka neile sibulatele ei saa mitte midagi ette heita, aga mujal poodides on huvitavaid leide piisavalt,” ärgitab lillekasvataja uut katsetama. „Häda on selles, et kevadel on paljudel lille- ja aiavaimustus, aga sügiseks on see unustatud,” jätkab ta, et inimestel pole sügisel enam meeles, et just siis on aeg, mil tuleks sibullilli hankida ja need maha panna, kui soovitakse kevadel õieilu nautida.
Ka välismaalt tellimist ei maksa tema sõnul peljata. Vastupidi, kõige huvitavamad ja uudsemad asjad tulevadki Savisaare sõnul just piiri tagant, kust sibulad jõuavad meieni kenasti ning tervena. Tähelepanu soovitab ta siiski pöörata sellele, millal saadetis teele pannakse, sest mõnest firmast võivad sibulad jõuda kohale väga hilja. „On ebamugav istutada, kui pead detsembris need pori sisse panema ja ka väljas on ebameeldiv olla, kui on külm ja kraad on nullilähedane, ei taha käsi mulda pannagi,” soovitab ta tellida sibulad varakult ja sellisest firmast, kes saadab need ära meie kliimale sobival ajal.
Esimesel kevadel enim õisi
Seda, et mõnelt meie soodusmüügilt ostetud sibulad kasvama ei läheks, Savisaare hinnangul kartma ei pea. „Üldiselt peaks kõik müügil olevad sibulad kenasti kasvama minema,” kinnitab ta. Omaette küsimus on, kas see, mis pakil kirjas ja mis paistab fotol, ka sada protsenti tegelikkusele vastab. „Alati ei ole need asjad õiged,” hoiatab ta, et poest ostes jääb alati risk, et peenras hakkab kasvama miski muu, kui pilt lubas.
Lisaks on fotosid tavaliselt veidi ilustatud ehk kui pakil on mustad tulbid, siis tumedad tulbid on küll küllaltki tumedad ka päriselus, kuid need pole siiski päris mustad, vaid pigem mustjaspunased või mustjaslillad ehk mustal on alati mingi toon taustaks.
Valmis tasub olla ka selleks, et õieilu ei jätku väga kauaks, hoiatab Savisaar, et teisel aastal pole sageli sibullillede õied enam nii ilusad, kui esimesel. „Need on nii üles putitatud, et esimene aasta õitsevad suurepäraselt, aga järgmisel aastal on palju nigelamad,” toob ta näiteks hea agrotehnikaga sirgunud hollandi tulbisibulad. „Nad on aetud viimase piiri peale, nii et peale õitsemist tuleb sibulal suurem jagunemine ja järgmisel aastal nii tekkinud viis väikest sibulat enam eriti õitseda ei pruugi. Kuigi aasta hiljem võivad need taas kenasti õitsele minna.”
Eriti efektse väljanägemisega tulpide puhul tuleb arvestada ka soovitusega, et need tuleks igal aastal peale õitsemist üles võtta: „Kompromissina võib seda teha mõne aasta tagant,” nendib Savisaar, et eks see üks tüütu tegevus ole.
Mis ikkagi meie kliimasse sobib?
Savisaar ise kollektsioonaia omanikuna, milles rohkem kui 2000 haruldast püsilille, peamiselt sibullille, taimi poest ei osta. „Mul pole mõtet neid oma kollektsioonis dubleerida, vaid ma hoian maad nende jaoks, mida teised ei kasvata,” räägib ta, et tema eesmärgiks on katsetada, mis meie kliimasse sobib ja mis mitte.
Taimed on saadud enamasti vahetusega teistelt kollektsionääridelt. „Ma väldin seda, mida teistel on, kuigi mõned asjad on siiski ka selliseid, mis on laialt kättesaadavad, kuna need lilled on lihtsalt nii ilusad, et kasvatan neid ikka,” ütleb ta. Lemmikutest rääkides toob Savisaar välja sibuliirised (varakevadel õitsevad võrkiirised), ent lisab, et tal on lemmikuid tegelikult paljudest perekondadest, eriti, mis puudutab metsikuid liike, mida poes ei müüda. Seda, et metsik liik kasvaks inimese poolt aretatuga võrreldes paremini, ta kinnitada ei saa. Vastupidi, paljud neist meil edeneda ei taha, seda niiskusõrnuse tõttu. „Aga nende peal näeb kõige paremini looduse mitmekesisust: aedtulbil on muidugi ka varieeruvust, aga sellega ollakse juba harjunud, millised nad on, samas kui looduslikud tulbid suudavad alati üllatada.”
Sooja sügise põnevad sordid
Uutest liikidest ja sortidest, mida ta on kasvatanud, hävineb umbes kolmandik just niiskusõrnuse tõttu. „Sibullilled ei taha meie niisket sügist ja talve, kuna nende kodumaal on talvel kuiv ja külm ja ei mingit vihma. Kui aga panna nad kiletunnelisse, kus nad märga ei kannata, võivad nad samas taluda ka -30 kraadi,” kirjeldab ta, et nii on võimalik meil ka eksootilisemaid asju kasvatada.
Siiski on soojem ja pikem sügis kaasa toonud võimaluse ka avamaal sortimenti laiendada – rohkem saab kasvatada sügisel õitsejaid. „Väga palju on krookuse liike, mis õitsevad sügisel, lisaks veel sordid. Osad neist on väga hilised, ehk tahaks õitsema minna alles jaanuaris. See polnud varem võimalik, kuna talv tuli liiga vara, aga nüüd hakkab see piir nihkuma.”
Lisaks sellele, et Savisaare aeda on võimalik suvel huvilistel külastada ja uudistada, pakub ta sibulilli ja istikuid ka müügiks. „Sel aastal telliti kõige rohkem täidisõielist kevadmagunat, mis on nagu valge roos, kuigi mooni sugulane. Palju telliti ka täidisõielist võsaülast,” räägib ta, et ka kaubandusvõrgus pakutakse võsaülase teatud sorte, aga neid on märksa rohkem ja väga eriilmelisi, mis inimestele huvi pakuvad. „Täidisõielised kollased ülased on Eestist levinud tervesse maailma. Kogu maailm kasvatab praktiliselt Eesti sorte ja need on kollektsionääride suur huviobjekt, kuigi Eestis ei teata neist suurt midagi.”
Sibullilled – tasub teada
Sügisel istutatakse hüatsinte, kirgaslille, kobarhüatsinte, koerahambaid, krookusi, lauke, lumekuppe, lumikellukesi, märtsikellukesi, nartsisse, siniliiliaid, püvililli, sügislilli, tulpe ja õrnu ülaseid.
Kuhu istutada?
Sibullilled armastavad kohevamat ja kergemat ning hästi vett läbilaskvat mulda. Kui muld juhtub olema raskem, võib istutada sibulad veidi kõrgemale ja panna sibula alla drenaažiks umbes 5 cm liiva. Rohkem niiskust vajavad märtsikellukesed, nartsissid, kirju püvililled, metstulbid ja ülased. Kuivemat pinda eelistavad tulbid, laugud, võrkiirised, mõõkiirised ja harilikud püvililled. Parim on päikeseline koht – enim on neid liike, mis eelistavad valget kasvukohta.
Poolvarju taluvad või varjulembesed on koerahammas, lumekupp, lumikelluke, kollane nartsiss, kirju püvilill, silla, metstulp, võsaülane, ebahüatsint, armeenia kobarhüatsint, kirgaslill.
Kuidas istutada?
Rusikareegel on, et sibulad istutatakse kolmekordse sibula läbimõõdu sügavusele. Õige istutussügavus sõltub seega sibula suurusest. Istutusaugu põhja võib lisada kihi liiva. Lillesibulad saab peenrast kergemini kätte, kui istutada need rühmiti sibulakorvidega. Nii istutamisel ei lähe sibulad laiali ning lisaks kaitsevad korvid sibulaid ka hiirte ja rottide eest.
Artikkel ilmus ajakirja Remondi ja ehita sügisnumbris:
