Peale pikka puhkusehetke pealinna naastes vurasin ühel kaunil hommikul büroo poole. Minu teekond kulgeb piki Narva maanteed ning tavaliselt on sõit kaunis rutiinne ja ilma emotsioonideta. Kuid sel kaunil päikesest sillerdaval hommikul oli kõik muutunud.
Keskerakonna peakontori eest kesklinna suunas oli kõnnitee värvitud. Kommunistliku Partei loosungite tunnusvärvis veripunaseks: ei või olla, mõtlesin, et pealinnas on võim pöördunud. Punasel taustal valged tähed! Ei või tõesti olla! Siis aga märkasin, et need polegi tähed, on jalgratta kujutisega piktogrammid – vähemalt polnud revolutsioonilisi hüüdlauseid!
Jah, Tallinna linnavalitsus on tolerantne ja kaasav. Terves linnas on keskerakondlik linnavalitsus otsustanud teha kummarduse sotsiaaldemokraatidele ning nende tunnusvärvides tänavad triibutanud – kui kena neist! Oleksid nad triibud teinud rohelised, oleks sel kehv mekk man, see oleks näidanud ülbust, hoolimatust, erakondlikkust, kuid nüüd on kõik paigas – kui tore.
Öödega lisandub aina rohkem punaseid triipe! Nad ilmuvad vahel täiesti ootamatutesse kohtadesse, vahel on nad väga lühikesed, vahel risti teistega. Nagu pusle. Punased triibud vahel katkevad, kuid nagu abilinnapea lubas, on see alles algus ja aja jooksul ühendatakse punased triibud ühtseks võrguks. Võrgutamine on moes, seda teavad ametnikud une pealt! Oleme kõik võrgustikus – arvutivõrkudes, töörühmade võrkudes, ökoloogilistes võrgustikes. Oleks reformikad uneski näinud, et nende algatatud „punaste joonte“ tõmbamine päädib Tallinnas massiivse tänavate joonimisega.
Koalitsioonikaaslaste usinus näib lausa lipitsemisena, nii jõuline on joonte vedamine Tallinna tänavatele. Ah, oleksid need veel kollased…
Jalakäijad paanikas. Kuidas olla, kuidas käituda. Näen, kuidas mõni proovib leida punajoone lõppu, et sealt ümber kõndida, mõni proovib meeleheitlikult üle hüpata, on ka neid, kes kahele poole luuravaid pilke heites, et korrakaitsjaid poleks, teevad paar jooksusammu ning teisel pool joont teevad näo, nagu oleksid nad kogu aeg seal pool olnud. Kõik nagu poliitikas – justkui poliitilise käitumise õpiraamat! Suurelt, näitlikult!
Rikkus ei anna häbeneda! Kui raha on, siis tuleb värvida! Kui rohkem koguneb, siis rullime värvitud triipudele punase vaiba peale, kui tahame. Kõik armastavad ju punast vaipa! Filmidiivad, presidendid, peaministrid, keisrid ja kuningad. Kes pole näinud punasel vaibal tatsavaid VIP-e lennukist väljudes, lossi ees tervitusi vastu võttes. Nüüd saab ka meer partei peakontorisse tatsates justkui mööda punast vaipa astuda mõtetega kaunist ja helgest tulevikust.
Värviõpetuses liigitatakse punane värvitoon intensiivseks, mille rohke kasutamine tekitab erutust, ärritust, ärevust. Tuntud tõde, et härgasid ärgitatakse elu-surma võitlusele nimelt punaste tekstiilidega. Tore on tõmmata paralleeljooni, olgu või punased. Leebelt väljendades – kõik, kes punaste joonte ümber tiirlevad, ei jää vähemasti tukkuma!
Mida räägib see tegevus rohepöördest? Noh, ega kõike korraga saa… olge ikka inimesed, pealinnast!
