Raine Karbi loomingut tunnevad kõik: Tallinna linnahall, rahvusraamatukogu või nüüdseks tundmatuseni muutunud Sakala keskus ning peapostkontor. Kokku küünib Karbi tööde arv koos ümber- ja juurdeehitustega üle 300.
Raine Karp alustas õpinguid toonases polütehnilises instituudis ehitusteaduskonnas tööstus- ja tsiviilehituse erialal ning liikus sealt edasi kunstiinstituuti arhitektuuri õppima, töötades samal ajal juba Kommunaalprojektis. „Kui läksin kunstiinstituuti, oli selle režiim võrreldes TIP-iga niivõrd sanatoorne, liiatigi mul olid paljud tehnilised ained tehtud, millest ma olin vabastatud. Aga raha on igal inimesel tarvis: mu isa tuttav oli kommunaalprojektis projekti peainsener ja neil oli vaja selliseid noori poisse. Nii sattusingi sinna 1960. aastal tööle,“ räägib Raine Karp. Alustame oma vestlust Karbi 1968. aastal projekteeritud kodus, kus on paberile veetud nii mõnedki täna linnapildis tuntud plaanid.
Segased ajad
Läbi ajaloo on ikka jäänud vana ette uuele: nii on tekkinud suurlinnad ja üles ehitatud paljud tänased kultuurimälestised. Ka Tallinnas lammutati 1980ndatel rahvusraamatukogu ehitamisel palju vanu puumaju ja terve eestiaegne tänav. Karp: „Täna oleks see mõeldamatu, et plats lükatakse lihtsalt tühjaks ja inimesed istutatakse Lasnamäele. Kui Tõnismägi oleks isegi tühi, kestaks detailplaneering umbes 7–8 aastat, kusjuures lõppkokkuvõttes võib tulemus olla see, et sinna ei saagi ehitada.“
Nii andsid segased ajad võrreldes tänasega palju enam tegutsemisruumi ning ka arhitekt sai joonistada hoopis laiema käega. „Sel ajal, kui mina oma suuri projekte tegin, ei olnud detailplaneeringu nõuet: kätte anti tühi krunt ja said teha suures plaanis seda, mida tahtsid. Aeg oli selline, et keegi ei vaadanudki, mis ma teen. Nii oli see näiteks rahvusraamatukogu ja ka linnahalli puhul,“ räägib Karp. Teisalt tuli olla leidlik: polnud ei materjale, ehitajaid ega ka tehnikat. „Ka riiklik huvi ei aidanud, kui sul pole midagi, millest ehitada. Nii kasutatigi Saaremaa paekivi, sest see oli ainus alternatiiv silikaattellistele,“ meenutab Karp.
Projekteerimisbürokraatia
On räägitud, et projekteerimisbürokraatia on Eestis arenenud peadpööritava kiirusega ning nõuded on paljuski sarnaselt vene ajaga deklaratiivsed. Karp nõustub: „Detailplaneeringud sellisel kujul loovad mõttetult bürokraatiat. Kõigepealt tuleb kooskõlastada detailplaneeringu eskiis, seejärel tuleb täpselt samad kooskõlastused saada detailplaneeringule ja eelprojektile. Pabereid paberite pärast toota ei ole mõtet.“
Samas tunnistab Karp, et arhitektuur on kunst, mis demokraatiat ei salli: „Kujutage ette, kui Egiptuse fellahid oleks pandud otsustama, kas ehitada püramiide või mitte.“ Mees osutab töölaua kohal rippuvale fotole: „Või kas Pariisi vaeste käest küsiti, kui Jumalaema kirikut ehitati? Inimeste kaasamine ja hea arhitektuur ei lähe omavahel kokku. Seda näitas kunstiakadeemia ümber toimuv, kus maja saatuse otsustas üks inimene. Kesklinna jäigi kunstiakadeemia ehitamata. Lõppkokkuvõttes kunstiakadeemial küll vedas, et see sai oma praegusesse asukohta ja veel küllaltki hästi. Aga see oli lihtsalt õnnelik juhus.“
Linna üldplaneering korda
Ometigi on ka linnaehituses raame vaja. „Vajaka on professionaalsetest üldplaneeringutest: kuhu rajada trassid ja tänavad. Eesmärk ei peaks olema kõike täis ehitada, kohad tuleks reserveerida tulevastele suurobjektidele, nagu kontserdisaal või ooperimaja. Nimekirja ja järjestuse tegemisest pole kasu, kui pole kohta, rääkimata rahast,“ ütleb Karp.
Karbi sõnul oleks omal ajal pidanud tänavatrasse ja punaseid jooni rohkem tõmbama ning segastel aegadel nendest kinni hoidma: „Selle asemel, et üldplaneeringus asjad korda teha, müüdi aga krundid maha ning täna nõutakse iga krundi kohta detailplaneeringut ja keskkonnauuringuid, mis kestavad aastaid ja raiskavad palju aega ning raha. Linnal oleks väga vaja kompetentset peaarhitekti, kes paneks paika üldpõhimõtted ja oskaks neist ka kinni pidada, nagu omal ajal tegi peaarhitekt Dmitri Bruns, kes tõesti linna eest hoolitses,“ ütleb Karp.
Just Brunsi eestvedamisel valmisid 1980. aasta olümpiaregatiks purjespordikeskus, Pirita tee, linnahall, hotell Olümpia, postimaja jpm. Kuna esimeses järjekorras oli vaja neile koht otsida, tuli ka tol ajal mängu panna meisterlikud läbirääkimis- ja veenmisoskused.
Vanad väärtused ja moodne elu
Kompromisse ärihuvide ja mõistliku linnaplaneerimise vahel ongi keeruline leida. Ja kas elu saabki üldse edasi minna nii, et midagi väärtuslikku ei lõhuta? Karbi loomingust jäid ärihuvidele jalgu postimaja ja Sakala keskus, millest tänaseks on saanud klaasist kaubamajad.
„Eks see oleneb väärtusest ja suhtumisest. Vene aja lõpus nimetati Sakala keskust skisofreeniliseks arhitektuuriks. Sirp ja Vasar luges ta omal ajal Tallinna 10 kõige koledama hoone hulka, tol ajal oli selline suhtumine. Maha lammutamise ajal polnud küsimus hoone funktsioonis: täna räägitakse, et meil puudub konverentsikeskus. Sakala oli tegelikult ideaalne konverentsisaal, sest see oli mõeldud kõnesaaliks. Seal oli väga hea akustika ja maja oli ka korrektselt ehitatud – kogu ventilatsioon oli ostetud Soomest ning ka ehitus-kvaliteedi mõttes oli ta nõukogude võimu ajal ehitatud majadest kõige kvaliteetsem. Seal oli partei huvi taga ja nad püüdsid. Aga nii ta läks, sest ärimehed tahtsid kaubamaja teha.“
Karp meenutab, kuidas Sakala keskus kerkis. „Käisime Moskvas keskkomitee valitsuse asetäitjaga projekti näitamas ning neile ei meeldinud torn. Tegime lõpuks kaks projekti – ühega käisime Moskvas, teise järgi ehitasime Eestis, need olid sootuks erinevad projektid. Siia maani imestan, kuidas keskkomitee valitsuse mehed julgesid nii teha,“ meenutab Karp.
Peatänav – plaanida mõistusega
„Kõik asjad on rasked, aga mõistust peab olema!“ on Karp kindel, kui me hakkame toppamajäänud peatänavast rääkima. Ta on kindel, et see ei saa olla jupp Narva maanteed: „Suurt pilti enam polegi, kuidas linna arendada. Samal ajal tehakse erinevaid detailplaneeringuid, kus nähakse ette kõrgusi ja kaugusi.“ Peatänava puhul ei ole tähtis teha tänavat, vaid vaadata, kuidas see üldise linnaruumiga sobitub. Ja ta küsib retooriliselt, missugune Eesti inimene hakkab Viru väljaku ja Jõe tänava vahel edasi-tagasi kõndima?
Karp: „Meil pole Lõuna-Prantsusmaa, et inimene elab tänavatel, inimene tahab mööda tänavat liikuda. Kui tahame üksteisega kokku saada, on selleks palju paremaid kohti – Kadrioru park või mereäär. Kui räägime peatänavast, võiks selleks sobida pigem Mere puiestee – see seondunuks vanalinna bastionivööndiga ja oleks suunaga mere poole.“
Teine peatänavalaadne miljöö oleks Karbi sõnul võinud tekkida Rävala puiesteele, kui selle otsas oleks olnud teatriväljak ja ooperiteater: „Jänese projekteeritud ooperiteater oli õige koha peal ja oleks lahendanud Rävala pst otsa, kuid nüüd ehitati sinna elumaja ja kesklinnas ooperiteatrile kohta leida on praktiliselt võimatu.“
Pilk tulevikku
Igas ajas on omad head ja halvad küljed. „Plekk- ja klaasarhitektuur on praeguse aja mood, kuid eks ta natuke näitab ka arhitektide kvaliteeti. Viimased paarkümmend aastat on arhitektide ettevalmistus olnud kehvavõitu – loetakse linnaehituslikku teooriat, kuid praktilist projekteerimist õpetatakse vähe. EKA diplomitööde nimekirjast leidsin paar aastat tagasi vaid ühe töö, kus oli plaani lahendatud. Ülejäänud olid skeemid ja teooriad,“ ütleb Karp.
Ta möönab, et häid näiteid on muidugi ka, nt Rotermanni kvartal: „Seal olid erinevad lahendused, kuid sai valitud Kosmose lahendus. Nii et kui on tahtmist ja mõtlemist, on võimalik isegi pisikeses mänguruumis keerulise bürokraatia sees hästi toimetada. Võib öelda, et vahest juhtub ja läheb hästi.“
Kuid kui näeks und – milline võiks olla Tallinn 40 aasta pärast? Karp võtab mõtlemisaega: „Ma arvan, et ta on veelgi rohkem umbe ehitatud ja me ei näe enam, et oleme mere ääres. Linn ehitatakse lihtsalt nii tihkelt täis.“ Ka linnahalli osas pole Karp kuigi optimistlik. „Täna on linnahall sellises seisukorras, et järele jääks ainult luukere. Kui räägitakse veel kaua, et peame seda renoveerima, siis vahepeal laguneb see nii ära, et seal polegi midagi renoveerida.“
Rahvusraamatukogu valmis kolmandal ringil
Raine Karp on rahvusraamatukogu sama programmi järgi projekteerinud kolm korda, kuni see viimaks 1993. aastal Tõnismäel avati. Viie aasta pärast saame vaadata, millisena see maja oma elu edasi elab. Nagu tol ajal ikka, anti arhitektile maatükk kätte ja öeldi, et palun tehke. „Minu jaoks on alati olnud kaks lähtepunkti – asukoht ja hoone funktsioon. Väljanägemine tuleb kuidagi iseenesest,“ räägib Raine Karp.
Esimene katse – vana loomaaed
Esimesel korral projekteeris Karp vana loomaaia kohale 30-kordse tornmaja – kaks korrust pikka osa, kus asusid tehniline pool ja abiruumid, seejärel oli 12–13 korrust lugemissaale ja viimaks hoidlad.
„See oli väike krunt, mis oli vaja kompaktselt lahendada. Noore poisina olin naiivne – ega vene aja tehnikaga ei oleks keegi suutnud sellist torni ehitada. Jäin teiseks, mitte sellepärast, et projekt oleks tunnistatud ebareaalseks, vaid leiti, et see pakutud lahendus ei ole raamatukoguliku ilmega,“ meenutab Karp.
Teine katse – Tartu maanteel
Teine arhitektuurivõistlus korraldati Tartu mnt äärse tänase SEB panga hoone kohal. Seal oli sootuks teine kontseptsioon: „Maja oli nagu suur laiali laotatud lennuki emalaev: all oli kaks korrust tehnilisi ruume, selle peal kaks korrust fonde ja laeva tekil asusid klaasist lugemissaalid, mille ümber jalutusrõdu.“ Ei läinud ka selle krundiga õnneks…
Kolmas katse – Tõnismägi
Uue raamatukogu planeerimine algas 1980ndatel Tõnismäe krundile, mis tol ajal oli broneeritud ooperiteatrile. „See oli suur kaotus ooperiteatrile, raamatukogule aga lotovõit. Kuna tornhoidlad olid moest läinud, tegin vastupidi – panin raamatud keskele põhja ja ümberringi ning peale kõik ruumid. Ma ei tahtnud teha ka raamatukogu, mis näeks välja nagu Harrodsi kaubamaja – keskel uhke ruum, mille ümber rõdud raamaturiiulitega. Minu meelest see ei soodusta süvenemist. Tegin nii, et lugemissaalid on eraldatud vaheseintega, peasissekäigu juures kulgeb aga justkui pikk linnatänav, mille soppides poed, registreerimislaud ja muu vajalik,“ meenutab Karp.
