Erinevatesse ronitaimedesse mähkunud pergolad ja lehtlad näevad aias dekoratiivsed välja, lisaks saab vertikaalse haljastusega maskeerida ka silmale mitte kõige kaunimaid kuure, teisi majapidamishooneid või anda värvikust tuhmile tarale.
Vertikaalne haljastus on aiakujundusmeetod, mis kasutab erinevaid tugesid, seinu, võresid, kolmjalgu, kaari jms, et suunata taimed kasvama ja laienema ülespoole. Vertikaalhaljastuses kasutatakse peamiselt puitunud varrega püsikuid, aga ronitaimi on ka üheaastaseid.
Maastikuarhitekt Ülle Grišakovi sõnul kasutatakse seda erinevatel põhjustel. „Oleneb, kuhu seda plaanitakse. Kui soovite aeda liigendada, näiteks mõne võreseina, pergola või lehtlaga, siis sinna peale on igal juhul tore ronitaimi kasvama panna,” ütleb Grišakov. Ruumijagajatena võreseinu kasutades saab muuta aiaruumi omanäolisemaks ja sel juhul võib esmalt rajada lehtla või pergola ning alles hiljem valida sinna kasvamiseks taimed. Võreseinad ronitaimedega võivad varjata terrassi või rõdu ja on abiks ka juhul, kui seal puhub tuul.
„Esimese asjana võiks ronitaimede ostmise asemel leida sobivad elemendid ning kui koht on aias juba olemas, tuleks mõtiskleda selle üle, kas sinna tahetakse midagi õitsvat või on taime vaja hoopis vaate piiramiseks või tuule kinnipidamiseks,” räägib maastikuarhitekt.
Enamasti ei ehitata varjualust päris suurte puude varju, vaid pigem ikka valguse kätte ja nii pole see probleem, kui algul ehitatakse valmis tugi ja alles hiljem otsustatakse, mis seal kasvama hakkab.
Õhuline võresein võtab vähe ruumi
Tihti on majade ääres kitsad alad, kust avaneb vaade naaberkrundile, mida aga soovitakse varjata. Ka sel juhul on Grišakovi sõnul vertikaalhaljastus ja võreseinad heaks lahenduseks, kuna need võtavad vähe ruumi. Ka naabrit tavaliselt ei solva, kui plangu ehitamise asemel rajatakse võresein.
„Ükskõik, kas vaade on naabri ilusale või inetule aiale, aga igal juhul, kui see vaade pole oma krundi poolt soovitud, on ronitaimed seal heaks lahenduseks – pannakse pergola postid, näiteks 2,20 m ja nende peale latt, millest siis 40–50 cm allapoole tuleb võre ja kui siis ronitaim lõpuks ca kahe või kahe ja poole meetrini kasvab, tekitab see isegi kõrgema müüri kui tavaline hekk, mida tihti kahe krundi vahel kasutatakse,” räägib Grišakov.
Taimedele on vaja kasvuks umbes meeter maad ja nad kasvavad kõrgusesse rohkem kui laiusesse. Samas tuleb arvestada, et ronitaimed pole higihaljad ehk neid ei saa kuuskede või elupuudega võrrelda.
Enamus õistvaid ronitaimi, näiteks roniroosid, pole seintel väga katvad, vaid neid kasutatakse pigem dekoratiivsetel, mitte funktsionaalsel eesmärgil. Samas metsviinapuud ja ronivad hortensiad, aga ka aktiniidiad, kasvavad väga hea meelega ka seinal, kuigi vajavad teatud määral toestust. Taimed tuleks seejuures istutada majaseinast vähemalt 50 cm kaugusele.
Igal taimel omad kapriisid ja nendega tasub arvestada
Mitmeaastaste ronitaimede istutamisel on tähtis luua neile sobiv kasvukoht. Päris varjus armastab ronitaimedest kasvada ainult roniv hortensia. „Roniva hortensia juur peaks olema põhja poole, sest ta tahab jahedamat pinnast. Aga samas on meil olnud ka näiteid, kus ta on lõuna pool ja võib-olla taime lehestik on natukene heledam, aga kasvab ka tegelikult väga usinasti,” jagab Grišakov kogemusi.
Ülejäänud ronitaimed lepivad maastikuarhitekti sõnul poolvarjuga ehk päris päikeselist kasvukohta ükski neist ei nõua, kui roniroosid ja elulõngad välja jätta.
Traditsiooniline humal ja pilkupüüdev elulõng
Juhul, kui soovitakse kasvatada elulõnga, mis pole päris traditsiooniline vertikaalhaljastuse taim, soovitab Grišakov osta või tellida selleks sepa käest postament või püstine võre, kuhu peale taim kasvama sättida. Seina ääres ei pruugi elulõnga kasvatamine õnnestuda – seal on pinnas sageli kuiv ja räästast tulev vihmavesi võib taimedele liiga teha.”
Ka humalat saab samamoodi kasvatada, tekitades peenrasse püstiseid elemente. „Sajand tagasi olid nn tapuaiad ehk humalaaiad, kus kasvatati just nimelt niimoodi humalat. Olen näinud seda ka Soome aedades ja mulle see idee täitsa meeldib: paned ühe toika lihtsalt püsti ja lased siis humalal selle peale kasvada, nii et tekivad püstised rohelised postid. Mis on väga ilus suvisel ajal, eriti näiteks suvilas,” räägib Grišakov. Humal kasvab väga kiiresti ja see võib sirguda ühe suvega ka nelja meetri kõrguseks. Igal kevadel hakkab see nagu püsilill juurest uuesti kasvama.
Olemas on aga ka üheaastased ronitaimed: näiteks lillhernes, õisuba ja mungalill, mis ei kasva väga kõrgeks ja millele pannakse enamasti toetuseks puitkepid nagu hernestele.
Esimesed paar aastat taimed veel ei varja
Kui mitu taime tuleks vertikaalhaljastuse puhul maha panna? Ronitaimede puhul tuleb Grišakovi sõnul arvestada sellega, et esimese paari aasta jooksul ei tasu neilt väga veel varjamist loota.
„Ronitaimedega peab kannatust olema, sest neid taimi ei saa ka väga suurelt osta. Võrreldes näiteks elupuuga, mida on võimalik osta kohe suuruses 2,20 m ja suhteliselt tihedalt istutades kohe tulemuse saada, võib ronitaime tokike küll olla meetri pikkune, aga enne, kui see midagi katma hakkab, kulub ikka neli-viis aastat,” selgitab ta. Lootuses protsessi kiirendada, ei tasu siiski taimi väga tihedalt kasvama panna. „Kui me räägime tugevakasvulistest ronitaimedest, siis neid istutatakse 80 cm tagant,” õpetab Grišakov.
Tihedama istutuse korral hakkavad taimed suureks kasvades üksteist lämmatama. „Näiteks mul on kodus ainult üks metsviinapuu, mis katab tihedalt ära viie meetri pikkuse võreseina,” toob ta näiteks vana ja väärika metsviinapuu, mida ta on korduvalt ka maani tagasi lõiganud. „Ja kui vahel võetakse sellelt pistoksi, siis juhul, kui tahetakse need iga 20 cm tagant maha panna, on lootus ainult sellel, et kõik need ehk juuri alla ei aja,” kordab ta naerdes mõtet, et istutades ei maksa taimedega liialdada. „Kõige tugevam punase õiega roniroos Flammentanz vajab vana ja väärikana seinal kaks-kolm meetrit laiusesse, kui ta on hästi hoitud ja hooldatud. Ka elulõngal läheb meetrikest vaja, et ilus olla. Nii et üksteise selga ei maksa taimi istutada.”
Ronitaime iseloomustab võimas juurestik
Kõik ronitaimed vajavad Grišakovi sõnul kasvamiseks suhteliselt head kasvupinnast. „Mis ei tähenda, et kui sul on maja Nõmme mändide all, siis sa ei võiks sinna metsviinapuud istutada,” lisab ta. Tähelepanu tuleks pöörata istutusala ettevalmistamisele ehk vajadusel substraati lisada.
„Üldiselt tahavad ronitaimed peaaegu sama suurt istutusauku kui puud, meeter korda meeter,” jätkab Grišakov. Nii avarat istutusauku pole mitte selleks vaja, et taim muidu sisse ära ei mahuks, vaid istutusauk täidetakse komposti ja kõduga, millele võib ka väetist lisada. Ronitaimel on väga võimas juurestik ja seepärast on taimel toitainerikast kasvupinnast vaja.
„Ronitaimed kasvatavad tavaliselt kõigepealt maa sisse oma juuresüsteemi, sellepärast nad enamasti ka esimesed kaks aastat intensiivselt üles ei kasva,” räägib ta.
Üldiselt aga võib öelda, et ronitaimed on üsna vastupidavad, kuigi esimestel aastatel vajavad need sarnaselt kõigile äsjaistutatud taimedele rohkem tähelepanu.
Taime piiramisel arvesta pergola kandevõimega
„Esimestel aastatel peaks taime jälgima: nad vajavad kastmist, eriti kui me räägime maja äärde istutatud taimedest, kus võib olla kastmisvajadus suurem, kuna sein soojeneb,” ütleb Ülle Grišakov. Maja äärde istutatud taimede puhul tuleb lisaks arvestada katuseservade ja muude kasvu raskendavate tingimustega ehk seina ääres pole taimedel alati kõige parem kasvada.
Kuigi alati võib kõiki taimi väetada, pole Grišakovi sõnul ronitaimed selles osas väga nõudlikud. „Näiteks metsviinapuu kasvab vahel isegi liiga intensiivselt ja pigem võib tekkida vajadus lõikamise ja kujundamise järele,” märgib Grišakov.
Pergolal on teatud kandevõime, seega ei saa lasta taimel nii lopsakalt kasvama minna, et lõpuks ei jõua toestus teda enam kanda. Sama põhimõte kehtib roniva hortensia puhul. Erandiks on roniroos, mida tuleb kindlasti väetada nii, nagu kõiki teisigi roose.
Artikkel ilmus “Eesti ehitab 2022” messiajakirjas. Vaata ajakirja siin:
