Kuigi ehitussektori tootlikkus on viimase kümnendi jooksul tublisti suurenenud, on edasise kasvu üheks peamiseks pidurdavaks jõuks kvalifitseeritud tööjõu järjest suurenev puudus. Teemat avab Eesti Tööandjate Keskliidu haridusnõunik Anneli Entson.
Kuidas aidata ehitusvaldkondade erialadel õppijate ja lõpetajate arv järele ehitussektori kvalifitseeritud tööjõu vajadustele? Milles seisnevad põhiliselt probleemid?
Tööjõu koolitamise vajaduse kohta annavad kõige parema ülevaate Kutsekoja läbiviidavad tööjõu ja -oskuste vajaduse valdkondlikud uuringud ja prognoos – lühidalt OSKA. Neis valdkonnauuringutes tehakse ettepanekuid, milliseid muutusi on vaja selleks, et kutse- ja kõrgharidus, täiendõpe ning ka töötajate oskused vastaksid tuleviku tööturu vajadustele. Kuigi valdkonna eksperte kaasates valmis ehitusvaldkonna vajaduste ja koolituspakkumiste analüüs juba 2018. aastal, ei ole olukord oluliselt muutunud.
Ehituse valdkonna spetsialistid on arvamusel, et koolituspakkumise maht ja struktuur ei vasta tööandjate tööjõuvajadusele. Ehitussektoris on puudus inseneridest, eriti tunnevad tööandjad puudust rakenduskõrgharidusega kütte-, ventilatsiooni- ja jahutusinseneridest ning veevarustuse- ja kanalisatsiooniinseneridest. Raske on leida häid tööjuhte, eriti on hinnatud tööjuhid, kellel on nii kutse- kui ka rakenduskõrgharidus. Kutsehariduse tasemel on suur nõudlus nii puit- kui ka betoonkonstruktsioonide ehitajate järele.
1,2% rohkem õpilasi on tänavu kutseõppes.
Anneli Entson
Eesti Ehitusettevõtjate Liit on välja toonud, et ehitussektor vajab ainuüksi vanuselistel põhjustel töö lõpetavate oskustööliste asendamiseks 800 uut kvalifitseeritud töötajat aastas, kuid kõiki mõjusid arvesse võttes ligikaudu 900 oskustöölist. Noored kipuvad oma õppimisvalikuid tehes eeldama, et ehitusõpe on keeruline ja töö raske, mistõttu valitakse lihtsamaid erialasid.
On küll positiivne, et ehituse ja tsiviilrajatiste õppekavarühmas on viimasel aastal täidetud koolituskohtade arv kasvanud 8,7%, kuid õppijate valdkonnasisene jagunemine erialati ehitusettevõtjaid väga ei rõõmusta. Viimastel aastatel on kutsekoolides ehitustöölise kutsekvalifikatsiooni omandanud kuni 500 kutseõppijat aastas ja neist ligi kaks kolmandikku on ehitusviimistlejad.
Katkestamiste üks põhjus on õpingute ajal töötamine või vale eriala valik, kutsehariduse tasemel on õpingute pooleli jätmise üheks oluliseks põhjuseks juhuslik õppima asumine – õpilaskandidaadil ei ole selget ülevaadet erialast ja temalt ka ei uurita, mis on ta motivatsioon ja võimekus õpinguid lõpule viia. Ehitusvaldkonna spetsialistid on ka välja pakkunud (OSKA uuring), et kutsekeskhariduse õppes tuleks anda esimesel õppeaastal võimalikult lai ehituse baasharidus. Õppe teises etapis valitaks eriala ja kolmandas spetsialiseerumine. Baasharidus aitab õppijal paremini ehituse erialasid (kutseid) omavahel seostada ning valida edasist spetsialiseerumist. Ehituse baasharidust pakutaks kõikides ehituse erialasid õpetavates kutsekoolides, kuid erialade valik ja spetsialiseerumine võib kooliti erineda.
Muret teeb õpingute katkestamise kõrge määr ja seda nii kutse- kui ka kõrghariduses.
Anneli Entson
Ehituse valdkonnas on väike erialast haridust omavate töötajate osakaal. Tööjõupuuduse oludes on vaja pidevat ja paindlikku täiendusõpet eelkõige tööturul tegutsevatele töötajatele, kel puudub erialane väljaõpe. Ekspertide hinnangul on oluline pakkuda erialaste oskuste omandamist täiendusõppe vormis eriti puuseppadele, plekkseppadele, lamekatusekatjatele, kaldkatuse ehitajatele, põrandakatjatele ja krohvijatele, kütte-, jahutus- ning ventilatsioonilukkseppadele, sest nende erialade koolituspakkumine on võrreldes teiste ehituse erialadega väike.
Praegu ei pakuta piisavalt täiendusõppevõimalusi kitsamate erialaste oskuste, nagu isolatsiooni-, armeerimis-, monteerimistööde oskuste, omandamiseks.
Üks murekoht kutsehariduses, sealhulgas ehituse valdkonna õppes, on kutseõpetajate kasin järelkasv. Eesti Tööandjate Keskliit näeb siin ühe põhilise probleemina õpetajate palgataset. See ei motiveeri piisavalt noori seda tänuväärset ametit õppima ega võimalda ka värvata kutseõpetajaks häid spetsialiste sektorist. 2021. aastal toimus võrreldes 2020. aastaga õpetajate palkades langus võrreldes riigi keskmisega, 110%-lt 103%-le. Eesti Tööandjate Keskliit on hea seisnud selle eest, et kutseõpetajate palgakasvule seataks ambitsioonikamad eesmärgid. Nüüd on värskes riiklikus rakenduskavas kirjas, et kutseõpetajate palk peaks 2026. aastaks tõusma vähemalt 120%-ni Eesti keskmisest palgast. Loodame parimat.
Kas ja kuidas peaks muutuma rahastusmudel, et enam pakutaks tööturuvajadustele vastavalt õpet? Hetkel eelistatakse pigem õppijate seas populaarsemaid erialasid ja neid, mis on koolidele kulutõhusamad.
Pole saladus, et nii nagu kõrgharidus, vajab ka kutseharidus lisaraha.
2015. aastal algatas Eesti Tööandjate Keskliit (suuresti tänu meie liikmeskonda kuuluva Eesti Ehitusettevõtjate Liidu selgitustöö tulemusel) kutsehariduse rahastamismudeli muutmise selliselt, et kutsehariduse kvaliteedist sõltuks koolide tulemusrahastamine. Kahjuks tuleb nentida, et kuigi uus rahastamismudel seadustati, ei ole tulemustasu osa reaalselt rakendunud. See oli seotud lisarahastusega riigieelarvest, mida ei tulnud.
Sel kevadel moodustas Haridus- ja Teadusministeerium töörühma, kel on ülesanne analüüsida kehtivat kutseõppeasutuste rahastamismudelit ja vajadusel töötada välja ettepanekud selle uuendamiseks.
Oleme erialaliitude esindajatelt saadud ettepanekud esitanud töörühmale. Enne kutsehariduse rahastamise mudeli uuendamist on vajalik välja selgitada investeeringute vajadused (arvestades ka tippkeskuste loomist) ja õppekavade läbiviimise maksumus, et kutsekoolid oleksid suutelised tööturu vajadusi senisest enam arvestama. Rahastamise korrastamisel tuleb seada sihiks, et õpetaja palk vastaks sektorile (võimaldab õpetajaid saada vastavast sektorist) ja kasvaks ka koolide tugipersonali palk. Küsimuse all on ka ettevõttepoolsete praktikajuhendajate tasustamine.
Samas tuleb Eesti maksumaksjate võimekust arvestades tõmmata joon vahele riiklikult rahastatavale kutseõppele, kust lõpetajad siirduvad tööle, edasi õppima või loovad oma ettevõtte, ja nõndanimetatud hobiõppimisele. Soovitasime kutsehariduse lõpetanute üldise tööhõive määra jälgimise kõrval vaadelda ka erialasele tööle rakendumise indikaatorit. See annaks oluliselt selgema sisendi edasiste OSKA analüüside tarbeks ja võimaldaks koolitustellimust täpsemaks timmida.
Täna õpetatakse Eestis ehituserialasid 15 kutsekoolis, mida on õppijate koguarvu arvesse võttes ilmselgelt palju (hajutab õppeprotsessiks vajalikku ressurssi ja kompetentsi). Kas ja kuidas peaks korrastama koolivõrku ehituserialadel?
Jah, koolivõrgu korrastamine on kindlasti teema, millega tuleb tegeleda. Kompetentsikeskuste loomise punkt sisaldub ka Euroopa Liidu nõukogu kutsehariduse soovituse Eesti riiklikus rakenduskavas, kuid selle täpsem sisustamine seisab veel ees.
Õppepraktikal peaks tudeng omandama vajalikke erialaseid oskuseid. Kuidas ühtlustada õppepraktikate kvaliteeti, lahendada koolide ja ehitusettevõtete koostööga seotud kitsaskohti?
Hea näide on kolme kutsekooli (Tartu Rakendusliku Kolledži, Ida-Viruma Kutseharidusekeskuse, Tallinna Ehituskooli VOCO), Eesti Ehitusettevõtjate Liidu ja Eesti Tööandjate Keskliidu koostöö, mis algatati selleks, et ühtlustada praktikakorraldust eri kutseõppeasutustes ja tõsta väljaõppe kvaliteeti. Ühiselt koolitatakse kooli- ja ettevõttepoolseid praktikajuhendajaid, toimuvad kutseõpetajate õppekäigud tunnustatud ehitusobjektidele, ehitusvaldkonna tippspetsialistid annavad loenguid kutsekoolides ja õpetajad stažeerivad ehitusettevõtetes.
Ühiselt on arutatud praktikakorralduse kitsaskohtade üle. Näiteks selleks, et õppijad saaksid praktika käigus sooritada õppekavas ettenähtud ülesandeid, on vajalik varajane koolipoolne planeerimine ja eeltöö (piirkonnas olevate ehitusobjektide kaardistamine, ühenduse võtmine jne). Praktikajuhendajate koolitusel on samuti antud just neid teadmisi, mida praktika õnnestumiseks juhendajatel vaja on: kuidas seada eesmärke, anda praktikandile vajalikku toetavat tagasisidet, kuidas hinnata ja millised peaksid olema järeltegevused pärast praktikat.
Kuidas muuta töökohapõhine õpe enam tööturu vajadustest lähtuvaks?
16. juunil esitletakse ehitus-, metalli ja kaubandusvaldkonna vajadusi ja võimalusi arvestavaid kutsehariduse töökohapõhise õppe rakendusmudeleid. Vastloodud mudelid aitavad leevendada nimetatud sektorites valitsevat kvalifitseeritud tööjõu puudust ja kaasata senisest enam tööandjaid kutseõppe läbiviimisesse ja arendustesse. Mudelite loomisel oli võtmefiguuriks erialaliit koos oma aktiivsete partnerettevõtetega. Lisaks kuulusid mudelite koostajate hulka koolide esindajad, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Harno töötajad. Tavapärasest veidi erinev oli mudelite koostamise metoodika. Nimelt kasutati teenusedisaini põhimõtteid ettevõtete BDA, Brand Manuali ja Rethink toel.
Ehitusvaldkonna mudelis koostamisel kitsendati fookus majatehnika erialadele. Tegu on kutsekeskharidusõppe läbiviimiseks mõeldud mudeliga 1+3. Kutsekeskhariduse omandamiseks kulub kolm aastat ning esimene aasta on mõeldud ettevalmistuseks – õppetöö planeerimine, ettevõtete värbamine, õppijatele suunatud teavitus jms. Töökohapõhine õpe kutsekeskhariduses ei ole tavapärane ja on ka tööandaja jaoks paras väljakutse, sest õppijad on noored, tööoskused ja -harjumused vajavad arendamist. Seetõttu näeb mudel ette iga-aastast ettevõttes toimuva praktika osakaalu tõusu. Samas läheb õppija ettevõttesse vaatluspraktikale juba esimese õppeaasta alguses.
Eesmärk on saada ehitusettevõttest laiem pilt (erinevad ametid, tööd, oskused), mille pinnalt mõtestada oma õpinguid ja veenduda eriala sobivuses. Kolmanda õppeaasta veedab õppija valdavas osas ettevõttepraktikal. Et ettevõttepoolne juhendaja oleks valmis kolmanda aasta pikaks praktikaks, toimuvad nii ettevalmistaval aastal kui ka kahel esimesel õppeaastal juhendajat toetavad koolitused, mis keskenduvad tema hetkevajadustele.