Šveitsis St Gallenis peeti maailma katusemeistreid ja katuse- ning fassaadimaterjalide tootjaid ühendava organisatsiooni IFD (www.ifd-roof.com) 70. kongressi ning 28. noorte katusemeistrite maailmameistrivõistlusi.
Harjumuspäraselt võisteldi neljas distsipliinis: metall-, lame- ja kivikatus ning tuulduvad fassaadid. Igas valdkonnas tuli esimesel kahel päeval äärmiselt põhjaliku juhendi alusel lahendada n-ö kohustuslik kava, kolmandal peeti IFD presidendi auhinnaks nimetatava karika eest mõõduvõttu, kus mängu tuli panna pigem fantaasia ning lisaoskused.
Võistkondadesse kuulusid kaks kuni 28-aastast noort katusemeistrit ning võistkonna mentor, kes ei tohtinud siseneda võistlustsooni ning juhendas võistlejaid distantsilt. Kokku osales võistlustel 23 võistkonda 12 riigist.
Metallkatuse võistlus
Metallkatuste kategoorias tuli noortel meistritel esimesena paigaldada kahele erineva kaldega katuseosale täistsingist valtsipaanid, lahendada kahe pinna liitmine ning plekitada vintskap. Võistlusstendi otsaseina paigaldati alumiiniumist katuse- ja seinakatteid tootva PREFA rombikujulised sindlid.
Kuigi riigid või erialaorganisatsioonid üritavad mistahes elualal nõudeid ja norme maksimaalselt ühtlustada, on erinevast kultuurilisest taustast ja ehitustraditsioonidest, aga ka klimaatilistest eripäradest ja ka rahakoti paksusest üle Euroopa (rääkimata IFD kaugematest liikmesriikidest, nagu Ameerika Ühendriigid, Lõuna-Aafrika Vabariik või Hiina) kasutusel vägagi erinevad lahendused. Samamoodi erinevad ka standardid ja normid, mistõttu on valdavalt Kesk- ja Lääne-Euroopa taustaga IFD võistlustel meie piirkonna töömehel kohati kummastav võistlusjuhendit uskuda või võistlusel osaledes seda veatult järgida.
Baltikumis ning Soomes on enamlevinud tsingitud terastooted ning nende käsitlemisel aastakümnetega paikaloksunud tehnilisi nõudeid maailmameistrivõistlusel rakendades (isegi, kui tulemus saab toimiv ja kestev) võib teenida miinuspunkte. Isegi siis, kui näiteks katusematerjalide ülespöörded piirdetarinditele saksakeelses ehitusruumis meile sageli madalad või ebapiisavad tunduvad ja mitmeid liiteid teipides lahendatakse ning valtsimisele eelistatakse jootmist, ei tohi ära unustada mitut olulist taustateadmist: kui Põhjamaade süstemaatilise katuseehituse kogemus on mõõdetav sajandiga, tuntakse reeglitepõhist või ehitusteoreetilist kompetentsi katuste ehitamisel Kesk-Euroopas juba üle viie sajandi. Samuti ei päde väide suurematest lumekoormustest ja sajuhulkadest Põhjalas – lumemassid Alpides ületavad eelpoolmainitud regiooni omi kordades. Lisaks näeme Vana-Euroopa objektidel sageli lahendusi, kus materjalide kasutus esialgu lausa valedena mõjub, kuid katuseehitust investeeringu, mitte kuluna nägevad pika kogemusega turud kasutavad oluliselt kvaliteetsemaid materjale kui Põhja- ja Ida-Euroopa tellijad ja ehitajad. Oma piirid seab ka tellija rahakott, kuid mitte alati ei pea kvaliteetselt ehitamine isegi lähiperspektiivi vaates kallimaks osutuma.
Eesti meeskond
Eesti meeskond koosseisus Andri Altmäe (AP Roofs OÜ) ja Sten Jupaschevski (Pärnu Katuseabi) juhendaja Ville Ilvese (Peltipalvelu) juhendamisel titaantsinki kindlasti erinevalt päris paljudest meie regiooni katuse- ja tsehhiplekkseppadest esimest korda ei näinud. Tegemist on meil levinud tsingitud terasest ligi 2 korda suurema soojuspaisumiskoefitsendiga materjaliga (1,2 mm/m/C° versus 2,2 mm/m/C°), mis seab lisanõuded toodete omavahelisele liitmisele ja liidete kujule või mõõtudele. Oluliseks muutuvad soojuspaisumisest tingitud toodete (rennid, pikad valtsplekkpaanid, lisaplekid) liitmisel kompensatsioonidega arvestamine, milliste vajadust tsingitud terasel harva ette tuleb. Täistsink kui materjal on paigaldamiseks piisavalt plastiline alates temperatuurist 10°C ja enam. Kui vajadus titaantsinki paigaldada on talvel, on köetav „telk” katusel möödapääsmatu.
Hea meel on märgata talvistel töödel köetavaid ehituspindu katustel ka Eestis aina enam. Algselt põhjendamatult kallis abivahend annab pidevalt töödeks sobiliku kliima mistahes katusematerjalide kasutamisel ning vähenevad ilmastikust tekkivad kulukaks kerkivad katkestused ehitusprotsessis.
Teine võistluspäev – vask
Teise võistluspäeva jooksul tuli paigalda L-kujulisele stendile 0,60 mm paksusest vasest topeltvaltsplekk, lahendada neel ja liited seintega, liita katusesse FAKRO katuseaken ning paigaldadada ümar läbiviigutoru. Viimasele tuli veekindlus tagada jootmisega, mis meie turul üpriski haruldane tegevus, kuigi keerulisemat vaskkatust ning püsivalt veetihedaid renniühendusi on raske muudmoodi ehitada. Saksakeelses ehituskultuuriruumis ning Suurbritannias ei ole võimalik ilma tinutamistehnikat valdamata plekksepana töötada.
Tulemusele aitavad kaasa traditsioonid ja argipäevane kogemus. On omamoodi muster, et metallkatuste kategoorias kipuvad võistlusel sageli valitsema šveitslased, samuti ungarlased ja sakslased, kelle jaoks kvaliteedi ülemise skaala materjalid igapäevased on. Kõrge on plekksepatööde tase ning traditsioonid ka Austrias, Venemaal (kelle liikmelisus IFD-s on peatatud) ja Lätis. Siiski on Eesti esindajad metallkatuste kategooriast varasemalt toonud koju nii hõbe- kui pronksmedali. Oleks vaid tellijaid, meistrite oskuse taha kvaliteetmaterjalidest katuste ehitamine kindlasti ei jää.
ui kutseharidussüsteemis põhineb ehitusplekkseppade õpe Lasnamäe Mehhaanikakoolis ning Haapsalu Kutsehariduskeskuses peamiselt tsingitud terase kasutamisel, pole teised metallid õppekavast ununenud.
Kolmandal päeval võisteldi vabakava käigus taaskord PREFA erinevatest alumiiniumist sindlite ja fassaadipaneelide võimalikult fantaasiarohkel, kuid loomulikult tehnoloogiliselt korrektsel paigaldamisel.
Lamekatuse võistlus
Lamekatuse võistkonna reis võistlustele algas keeruliselt. Võistkond on tavapäraselt kolmeliikmeline: juhendaja ning kaks võistlejat, ent õnnetu juhuse tõttu (luumurd), tuli võistlejatel hakkama saada juhendajata. Tublideks võistlejateks olid Eestist seekord noored naised Sirelin Sammalpärg ja Kristella Ruutu. Sel korral nad pjedestaalile ei mahtunud, kuid keskmisest rohkearvulisem oli ka võistkondade hulk.
Sarnaselt teistele kategooriatele kestis mõõduvõtt kolm päeva. Lisaks katusekatte paigaldusele on võistlustel alati vaja paika panna ka muud katuse kihid, nagu aurutõke, soojustus, äravoolutrapp, plekkdetailid jt, et võistlustöö oleks võimalikult reaalse katuse sarnane.
Esimene päev: bituumen-rullmaterjal
Seekord oli esimese päeva ülesandeks bituumenrullmaterjali paigaldamine. Enne katusekatet tuli paigaldada PIR-soojustusplaadid ning bituumenaurutõke. Eestis ja mujal lääneriikides paigaldatakse PIR-i erinevalt.
Eestis on PIR tüüpi soojustus rohkem levima hakanud alles viimastel aastatel ning seda kiputakse siin paigaldama sel viisil, nagu paigaldatakse EPS-i või villaplaate. Ehk siis lõigatakse sisse tuulutussooni, mida kindlasti ei tohi teha ning ümber läbiviikude paigaldatakse nn tulekindluse suurendamiseks villa. Tulenevalt PIR-plaatide paremast U-arvust on paigaldatav kiht villaga võrreldes oluliselt õhem ning kui PIR asendada kohati palju väiksema soojapidavusega villaga, tekitame hoonele rohkem probleeme kui neid lahendame. Arenenud riikides PIR-soojustusega lahendustes villa ei kasutata (üldjuhul ka mitte pealmise plaadina).
Nii nagu võistlustel, pannakse sellisel juhul tihti katusele PIR-soojustuse peale iseliimuva kihiga bituumenrullmaterjal. Eestis on iseliimuvad materjalid vähe levinud ning meie kogemuski selliste materjalidega kasin. See andis tunda ka võistlusel, kus meie naiskond paigalduse kiiruselt teistele alla jääma kippus. Teise kihina paigaldati klassikaline põletiga keevitatav materjal. Samas oli võistlusel kasutatud bituumenmaterjal selliste omadustega, mida Eestis harva (kui üldse) keegi paigaldanud on. Nimelt oli materjal niivõrd kvaliteetne ja elastne, et seda oli võimalik ümber toru või nurkade paigaldada venitades seda nagu PVC-d, mitte servadesse läbilõikeid tehes.
Esmakordne kogemus oli võistlejatele nurkadesse kummi ja bituumeni segust valmistatud kolmnurkliistu paigaldamine: spetsiaalset rullis tehasetoodet paigaldatakse põletiga. Eestis on tehasetoodete asemel kasutusel puidust liistud, mille eluiga on oluliselt lühem.
Katusesse tuli paigaldada Lamilux katuseaken: niisugust akna täisversiooni koos plastist soojustatud alusraamiga kasutatakse meil jällegi harva. Samas annab just selline lahendus hea soojapidavuse ning tegu on testitud ja usaldusväärse tehasetootega. Eestis on enamasti levinud puitraamiga katusekuplid, millel seintes kasutatakse õhukest vineerplaati.
Teine päev: FPO
Teise päeva võistlusülesandeks oli plastrullmaterjali FPO paigaldus. Siinkohal tuleb öelda tänusõnad SIKA tehasele, kes meile eelnevalt harjutamiseks tasuta materjali saatis.
Võistlusülesanne oli kombineeritud tavapärasest kuuma õhuga keevitatavast FPO-st ning uudistootest ehk iseliimuvast FPO-materjalist, millega vormistati ülespöörded. Võistlustel oli selgelt näha, et samade materjalidega harjutamine on oluline: meie naiskond pakkus tugevat konkurentsi teistele riikidele plastrullmaterjali paigaldamisel.
FPO-materjali alla läks PIR soojustus ning omakorda selle alla iseliimuv aurutõkkematerjal. Kuigi ka eelpoolmainitud materjale paigaldatakse Eestis teisiti kui mujal, sujus meie võistlejatel kõik hästi. Esmakordne kokkupuude oli naiskonnal paksude, rohkem kui 1,00 mm plekkide ja nende katte-plekkide paigaldamisega.
Eestis piirdutakse enamasti ühekordse 0,50 mm–0,70 mm plekiga. Et paksemate nimipaksustega plekkide paigalduse põhimõtted on teistsugused, oli võistlus ka õppimise kohaks. Katusesse paigaldati ka VELUX-i lamekatuse aken, mis on oma olemusel taaskord korralik soojustatud plastist alusraamiga tehaselahendus, millist Eestis katusel nägema pole juhtunud.
Kolmas päev: vedelplast
Kolmas päev on võistlustel alati vabakava ning seekord võisteldavaks materjaliks TRIFLEX vedelplast. Tootja andis võistlejatele kasutada kümmekond erinevat värvitooni vedelplasti ning võistlusel viibinud tehase esindaja jagas võistlejatele otse ka suuniseid. Eesti naiskond on vedelplasti palju paigaldanud, üllatusi materjalidega polnud ning töö sujus. Näpunäited tehase esindajalt kulusid siiski marjaks ära, sest Eestis on suhteliselt haruldane kasutada paljude värvide kombinatsiooni.
Kaldkatuse võistlus
Kahjuks ei saanud Eesti kaldkatuse- ja fassaadiehituse võistkonnad koroonaviiruse tõttu MM-l osaleda. Võistlusülesanded, nagu teistelgi aladel, olid ka kaldkatuse kategoorias piisavalt keerulised ning osaliselt meie katuseehitajatele tundmatud.
Esimesel päeval paigaldati keraamilisest piibrisaba katusekivist katust katusekividest neeluga. Kui saksakeelses ehituskultuuris on katusekividest neel tavaline ja kasutatakse lausa kaheksat erinevat paigaldusviisi (neid kõiki valdavad ka kutsekoolide lõpetajad), siis Eestis neid praktiliselt pole ehitatud.