Uus aasta saab hoo sisse. Elu looduses on nagu ikka talviselt raagus ja lobjakane. Kuusikud, männikud, kadastikud uhkeldavad rohelistena, kuid pole viga – nad saavad Elektrilevi kiusamiseks end siiski ehtida pehme, valge, koheva lumega.
Loodetavasti algab järjekordne rohepööre looduses siiski koos kevadega ning kõik hakkab otsast peale. Seni tuleb rohepööramist, roherähklemist harrastada elektrivalgusest säravates klaasfassadidega majades, kunstkliimat tegevate ventilaatorite vuhisedes, unustades energiatõhususe põhiolemuse – tagasihoidlikuma energiatarbimise läbi optimeeritud tehiskeskkonna.
Kapriis ootab täitumist
Arhitektuurivallas on see aeg kuldaväärt. Tellijad ootavad vesiste suudega uusi novaatorlikke rohelahenduses hooneid, ainult sellised kavandid on arhitektuurivõistlustele oodatud ning õigustatult nad jagavadki kõrgemaid auhindu, seda olenemata sellest, milline on nende hoonete terviklik jalajälg loodusele. Suured klaaspinnad, mida varjatakse olenemata ilmakaarest massiivsete dekoratiivpalkidest päikesevarjudega, on saamas Eesti arhitektuuriesteetikaks.
Me protestime üksikute, sageli elu ära elanud puude raiumise vastu tänava äärtes, kuid pöörame pea kõrvale, kui langetatakse terve mets, et täita kapriisi. Samas uhkustame võimalikult suurte istikute istutamise üle, hoolimata asjaolust, et need on kasvatatud ja transporditud kaugetelt maadelt teadmata, kas nad meie heitlikus kliimas kasvama jäävad ja unustades, et sageli on nende transpordiks ja hoolduseks kuluv süsinikuemissioon suurem, kui tulevane puuke suudab elu jooksul siduda.
Õnnestunud puitehitised on eristunud õnnestunud tehniliste lahenduste poolest, samas ei ole mõistlik tegeleda arusaamatus mahus palkide ladustamisega hoone perimeetrile, seda sõltumata ilmakaarest. Päikeseekraan? Nojah. Aga kui päike painab sageli nendel ilmakaartel, siis piisab ehk aknapinna vähendamisest.
Ja jõudsingi klaasini. Klaas näitab jõukust, sädelust, elu peegeldusi läikpindadelt. Kahtlemata on klaas ehituses oma koha leidnud ning tehnilises mõttes on võimalik saavutada tublisid soojustehnilisi näitajaid. Kuid kui rohelised on need taeva poole pürgivad ristkülikud? Arhitektile on lahendus lihtne – klaasist fassaad, nii suur kui võimalik. Ülejäänud on fantaasia piiride kompamine: kas sikk-sakk LED-ribad, lihtsad vertikaalsed LED-ribad või mingis keerulisemas kombinatsioonis LED-ribad.
Proportsioonid, ruumi esteetika, sisu peegeldus fassaadidesse taganevad kaugustesse. Ja saimegi näota, kommertsreklaamidega täidetud linnaruumi, mida saab roheliseks tuunida rohelise klaasiga ja plastist puudega interjööris.
Klaasaatriumide haardes
Kas lõunakaarde kõrguvad kliimakontrolliga klaasaatriumid on rohepöörde loomupärane käsitlus või pealiskaudne energia tarbimise juhtarvu tagamine, mine võta kinni! Klaasist kobarhoonete vahel ei märka enamasti laululinde lendlemas, vaid kajakaid, kellele meeldivad tuulised kaugustesse avanevate vaadetega katusepinnad. Vähemasti mõned rohepöörde tõsimeelsed osalejad. Veebruar on tõesti nii masendavalt rohepime!