Traditsioonilises ehituses on ehitusmaterjali kordus- ja taaskasutus olnud heaks tavaks läbi aastatuhandete. Maailma tuntumatest taaskasutustest on ilmekas näide Bastille´ kindlus/vangla Pariisis, mis revolutsiooni käigus kollektiivselt ühisel jõul laiali tassiti ja ehitusmaterjalina korduskasutati.
Vähem on kajastatud tõsiasja, et sarnane saatus on tabanud kas täies või piiratud ulatuses paljusid oma esialgse funktsiooni kaotanud ajaloolisi hooneid. Seejuures nii kivi- kui puitehitisi. Eestis levinud ordu- ja piiskopilosside varemete kui ehitusmaterjaliladude ajaloolise kõrvalfunktsiooni pealt on saanud hoogu hilisem kohalike asulate ja linnade ehitus.
Meie linnade tormilise kasvu ajal 20. sajandi algul on aga teada ulatuslikku palkmajade teisaldamist maakohtadest linnadesse ja asulatesse. Nii et kui selleks võimalus oli ja luba anti, siis teisaldati ikka traditsioonilise ehituskultuuri juures hooneid kas tervikuna või neid osaliselt materjalina korduskasutades.
Ajastu soosis korduskasutust
Sellist korduskasutamist on võimaldanud nii varasem traditsiooniline ehitustehnoloogia (nõrgad mördid, tappliideste põhised puitkonstruktsioonid, naturaalsed materjalid jms) kui tolleaegne majandamismudel. Inimtööjõud ei olnud viimase järgi maksustatud nagu tänases päevas.
Ehituse head tavad muutusid
Asjaolu, mis eelmisel sajandil olukorda kardinaalselt muutis, oli ka ehituse muutumine käsitöölisest tööstuslikuks ja uute ühekordseks kasutamiseks mõeldud materjalide pealetung. Kõik see muutis põhimõtteliselt ka ehituste konstruktsioone ja ehituse häid tavasid. Masstoodetud tehis- ja tööstuslikud materjalid muutusid võrreldes traditsioonilistega odavaks ja neid hakati käsitlema kui üks kord kasutatavaid ja hiljem prügimägedel ladustatavaid. Erandi moodustasid teatud osas kaks nišivaldkonda: muinsuskaitse ehk kultuuriväärtuste kaitse ühelt poolt ja nn isetekkelised odavad ja kehva kvaliteediga „pilpakülad“ teisalt. Kui esimesi peeti eksklusiivseteks, siis viimaseid odavaks, ebakvaliteetseks, vaesuse ja korratuse ilminguteks, see oli ka õigustatud kehva kvaliteedi tõttu.
Industriaalne, ühekordsele kasutusele suunatud majandusmudel, ja vastav ehitustehnoloogia domineerib tänagi, aga sellele on esitanud väljakutse kaasaegsest keskkonnahoiust ja CO2 vähendamise nõudest tulenevad vajadused. Võib väita, et tänane ehitus seisab uute paradigmade ees ja on lausa kohustatud muutuma. Valdkonda, kust pärineb 1/3 jäätmeid ja ligi 40% energiakulust, ei saa lihtsalt rohkem vanamoodi majandada.
Muutused, nagu juba tänagi aimu saame, saavad olema komplekssed ja ei tähenda vaid ehitustel paremini läbimõeldud uut disaini, mis tulevikus taaskasutust võimaldaks, kuigi ka see on kahtlemata väga oluline. Tegelikult on juba täna ringivaatamisel kogu ehitust puudutav paradigma, mis algab omanike ja tellijate suhtumise muutumisest.
Korduskasutamine on saamas trendikaks ja sellest on saamas ehituses uus normaalsus.
Väärtuslik materjal väärib hoidmist
Ajalooliste konstruktsioonide avamine ja demonstreerimine
Nende võimaluste heas mõttes ärakasutamine on saanud tänase kinnisvara arenduse märksõnaks ja see on ammu ületanud nn „muinsuskaitse nõuded“. Töö- ja elukeskkonnas eripära loomine ja olemasoleva tark kasutamine võimaldab arendaja ja kompetentse arhitekti heas koostöös luua õnnestunud sümbioosi, mis on vanade töösuslike keskuste renoveerimisel kujunenud juba mõnda aega peavooluks. Lahendused muutuvad aga aina tundlikumaks ja keskkonnasõbralikumaks. Seega esmalt tulekski mõelda, kas ja kuidas annaks ikkagi olemasolevat kasutada ja korrastada. Nimetame kasvõi Noblessneri ja Rotermanni kvartali edulugu, millele järgnevad Volta, Fahle, Krulli jt, kus näeme olemasoleva vana substantsi heas mõttes ärakasutamist ja eksponeerimist kvartalite kaupa ja selliseid projekte on järgi tulemas. Sest eripära ja selle hea eksponeerimine on trendikas. Antud artikli kontekstis on aga suures osas tegu keskkonna mõttes ehitussubstantsi korduskasutusega ja see on vana ehitusmaterjali jaoks parim lahendus, kui see saab kas korrastatud või siis korduskasutatud.
Sellised suured projektid aitavad kahtlemata kaasa korduskasutuse jõudmisel igapäevaellu ja aitavad muuta meie mõtlemist ning selle läbi ka meie keskkonda rikastada ja CO2 heidet vähendada. See trend laieneb ka kodudesse ja eraisikute valikutesse: kui üle jääb vana uks või aken, siis eelistatakse seda kordus- või uuskasutada. (Vanad uksed sirmina, aknad pildiraamina jms). Parima tulemuse saab loomulikult siis, kui kaasata kogenud restauraator või sisearhitekt, kes vanu materjale tunneb. Palju saab ka ise ära teha ja oma loovust arendada.
Korduskasutus
Lammutatavad taaskasutuseks ja parandamiseks mittedisainitud konstruktsioonid nagu ehituspaneelid leiavad hea tahte korral samuti korduskasutust. Näide on siinkohal tuua Norrast, Oslost, kus paneele korduvkasutati teadlikult niimoodi, et oleks aru saada, et tegu korduskasutamisega, seega jäeti paneelid meelega viimistlemata.
Vanamaterjali projekt
Kuigi on tõsi, et sageli on viga väärtuslikke aknaid ja uksi korrastamise asemel välja vahetada, siis võib see teatud juhtudel olla paratamatu asjade käik ja selle juures tasub muret tunda, et need väärtuslikud detailid ei satuks tulle, pinnasetäiteks, vaid leiaksid uue väärilise koha. Selle nimel on Säästva Renoveerimise Infokeskuse juures tegutsenud laokohana Vanamaterjali projekt, mis hetkel koostöös Paljassaare jäätmejaamaga asub Paljassaare põik 5.
Uue projektina on lisandunud www.ringrenoveeri.ee netikeskkond, mille ülesandeks ongi ehitusmaterjalide ringmajandusse suunamine ja osapoolte kokku viimine.
Huvitav näide võimalustest on restaureerimisarhitekt Toivo Tammiku suvekodu: ta on kasutanud ja uude funktsiooni tõstnud varemeid ning uuele elule pööranud vanu detaile, aknaid jms.