Aastal 1993 arhitekt Raine Karbi projekti järgi valminud rahvusraamatukogu tähtsus meie kultuuri- ja ehitusloos on märgiline, ent kuna varasema kolmekümne aasta jooksul uuendati põhjalikumalt vaid tehnosüsteeme, saab nüüd uue hingamise kogu hoone.
„Võib öelda, et tunneli lõpus paistab valgus: ehitaja hakkab töödega valmis saama, palju on veel lõpetada, ent lõpptulemust võib juba aimata. Oleme rahul,“ kiidab tellija esindaja rollis rekonstrueerimise ehituse projektijuht Igor Šramov.
Uuendused
Rahvusraamatukogu uuendatud väliterrassid ja sisearhitektuursed muudatused avavad hoonet uue nurga alt, maja muutub linnaruumi osaks. „Pidime leidma lahenduse, kuidas viia külastajate tänapäevased ootused kokku muinsuskaitsealuse hoonega, kuidas kujundada ruumiprogrammi nii, et see oleks külastajatele mugav,“ toob Šramov esile väljakutsed.
„Innovaatiline, avatud, kultuuri kaasav, sees ja väljas lisaruumi ja väärtuse loomine,“ loetleb Arhitektide Sirkel & Mall esindaja, vastutav arhitekt Marit Aripmann märksõnu hoone renoveerimise kavandamisel. „Omal ajal kooliõpilasena vaatasin neid õnnetuid tühjasid väliterrasse ja mõtlesin, miks külastajad sinna ei pääse. Nüüd saab see võimalikuks. Peamurdmist jagus – kasvõi see, kuidas avada tornisaal nii, et see vastaks tänapäevastele normidele ja evakuatsiooninõuetele. Õnneks saime ruumi näpistada tehnilise korruse arvelt.“
Seega ongi uuenevas hoones kasutusele võetud ja külastajatele avatud varem kinniseid alasid: muu hulgas terrassid, teatri- ja multifunktsionaalse konverentsikeskusega tornisaal. „Elu on muutmises, üha enam on vaja pöörata tähelepanu haridustegevustele, noortele suunatud toimetamistele. Selleks on uuenenud hoones terve korrus,“ tutvustab Igor Šramov. „Tänapäevaseid vajadusi arvestades on näiteks kõik koosolekuruumid viidud maja keskele ning aknaalused on inimestele aja veetmiseks ning haridustegevusteks.“
Lisaks rahvusraamatukogule leiab uuenevas hoones koha ka arhiiv, millesse on rajatud kindla temperatuuriga hoidlad. Esimesele korrusele on ehitatud ka kinosaal. „Lõpuks saab ka Rahvusarhiivi filmiarhiiv täita oma seadusest tulenevat rolli ja arhiivifilme esitleda,“ toob arhitekt Marit Aripmann esile.
Kõige selle juures arvestati muinsuskaitse nõudeid millimeetrite täpsusega: välisilmelt on hoone säilitatud täismahus, sees on aga lisatud uusi funktsioone ja süsteeme, seejuures sobituvad uued lahendused siiski kokku algse ideega.
Väljakutsed
Nagu ikka, toob suuremahuline rekonstrueerimine kaasa üllatusi, nii häid kui ka halbu.
„Tegu on muinsuskaitsealuste objektide mõttes üsna noore hoonega, seega oli meie õnn, et palju arhiivimaterjale oli säilinud. Saime tutvuda arhiivimaterjalide, projektdokumentatsiooni erinevate versioonidega, isegi konstruktiivsete detailide kirjeldustega,“ räägib Marit Aripmann. „Paraku juhtus ka seda, et kui ehitaja konstruktsioonid avas, siis ei olnud paneelid selle suunaga, kui võinuks eeldada. Pidime mõttepause võtma, et leida lahendus, kuidas on parim edasi liikuda.“
Ehitaja Ehitus5ECO juhatuse liikme, projektijuht Andres Neemre sõnutsi olid üllatused peamiselt tingitud vana maja eripäradest: „Nõukogude aja lõpuaastate ebaühtlane ehituskvaliteet ja mittevastavaus kunagisele projektile on seganud kaarte. Samuti on nii pika ehituskestuse tõttu muutuses ka tellija vajadused, mis omakorda tõi kaasa olulisi lähteandmete muutuseid, näiteks hoone kaugjahutusele üle viimine. Lisaks on objekti ehitamise ajale langenud ka Ukraina sõja kriis ning ka koroonakriisi järellainetused. Nii et kerge pole olnud, pingutamist on kõvasti.“
Väljakutseks osutus ka logistika ehitusplatsi sees: „Erinevalt tavapärasest mõjutab ehitusplatsi logistika tööde järjekorda ja graafikut kordades rohkem. Sellega hakkama saamine eeldab head meeskonnatööd,“ tõdeb Neemre.
Igor Šramov hindab selliste takistuste kiuste koostööd ehitajaga heaks: „Nii mahuka objekti juures on ikka kaalumist, kuidas edasi liikuda, ent siiani oleme igati konstruktiivsete lahenduste ja otsusteni jõudnud.“
„Objekt on eriline, ikkagi rahvusraamatukogu. On hea näha, et ehitaja panustab kogu hingega, ka keerulised väljakutsed on lahendatud kvaliteedis järeleandmisi tegemata,“ lisab Aripmann.
Bauroc
Rahvusraamatukogu uuteks vaheseinteks ehitusmaterjali valides langes valik bauroc toodete kasuks – bauroc tooteid on hoones kasutatud tuhandeid ruutmeetreid.
„Tehnilised parameetrid sobisid ja vastasid nõuetele. Materjal on kergesti töödeldav ja tulekindel,“ kirjeldab Igor Šramov. „Paigaldades on vigu raske teha ning tulemuses saab kindel olla.“
Nendele sõnadele kirjutab alla ka ehitaja. „Bauroci tooted on meie objekti oludes olnud asendamatud: kaalult kerged, heade tulepüsivusomadustega, ehitusfüüsikaliste nõuete tõttu sobivad. Ka baurociga koostöö osas saab lausuda ainult kiidusõnu – operatiivsus, know-how ja nõustamine toimivad, kui seda vaja on olnud. Bauroc on koostööpartner, kes on ehitaja jaoks olemas, kui abi vaja,“ kinnitab Andres Neemre Ehitus5ECO poolt.
Marit Aripmann toob esile ka selle, et mitmete postide-talade-paneelide puhul oli vastavus tänapäevastele standarditele piiripealne, ent bauroci omadused olid need, mis niisugusesse hoonesse sobisid: „Hoone kandevõimest tulenevalt tuli meil leida võimalikult kerge siseseinte konstruktsioon ja parim nõuetele vastav lahendus. Baurociga on lihtne rajada tuletõkketsoone ning -šahte, seega on see materjal niisuguses hoones omal kohal.“
Meeskond
Hoone projekti valmimine on suur ühine pingutus: projektis osalesid üle 85 arhitekti ja inseneri ligi 20-st erinevast ettevõttest, Rahvusraamatukogu ning Rahvusarhiivi juhtiv- ja reatöötajad, Riigi Kinnisvara AS teadliku tellijana, Tallinna Tehnikaülikooli tippteadlased hoidlate sisekliima konsultantidena ning Tallinna Muinsuskaitseameti spetsialistid.
Hoonet hakkas ehitama Ehitus5ECO, omanikujärelevalve eest vastutas SWECO Projekt ning sisearhitektuurse lahenduse töötas välja Ville Lausmäe, kaasati ka akustik Marko Ründva.
Rahvusraamatukogu uueneb ja avab tänaste teadmiste kohaselt külastajatele uksed 2027. aastal: rekonstrueerimistööde lõppedes suudetakse vastu võtta 3000 külastajat päevas senise 800 asemel.
