Aeg on näidanud ja tõestanud, et linaõlivärvil on unikaalsed ja puitu ajas hästi kaitsvad omadused, mis võimaldavad sellega kaitstud ja kaunistatud puitfassaade hoida ja nende välimust nautida mitmetel sugupõlvedel ja seda ka peale korduvaid remontvärvimisi.
Viimast muidugi ühel eeldusel, et pindu pole vahepeal rikutud tavaliste nn. keemiliste tugevalt modifitseeritud naftapõhiste värvidega. Kui on, siis tuleb tegeleda probleemiga ehk eemaldada vana värv enne remontvärvimist.
See ei ole sugugi kõige lihtsam ja odavam toiming ja seetõttu näeme liigagi paljudes kohtades rikutud narmendavaid vanade majade puitfassaade ja ülevärvimiste asemel fassaadilaudade vahetust.
Inimestel, kes ei ole aga täpsemalt kursis linaõlivärvide omaduste ja ajalooga, on keeruline orienteeruda valikus.
Üks probleeme on see, et kaubanduskettides müüdavate nn õlivärvide kohta on mõiste „linaõlivärv“ kasutamine suhteliselt vaba ja seda ka tehakse laialdaselt.
Samas ei ole kokku lepitud, mida me ikkagi mõtleme linaõlivärvi nime all. Siin artiklis peame linaõlivärvi all silmas naftalisanditeta ja kunstvaikudeta, alküüdideta, akrüülideta traditsioonilist toodet.
Lisandid, mis teevad värvi tugevaks, siledaks, kiiresti kuivavaks ja odavamaks, võivad osutuda probleemseks, kuna puit nende värvide all on ja jääb nn elavaks materjaliks, mis temperatuuri ja niiskusega mängib.
Niiskus peab saama loomulikul teel välja kuivada ja seetõttu ei ole puit sellistele lisanditega värvidele kaugeltki ideaalseks aluspinnaks.
Probleem süveneb sageli peale teistkordset ülevärvimist, sest vananenud plastvärv ei kulu loomulikult nagu linaõlivärv: iga lisandunud kiht halvendab olukorda, viies enamasti laudise vahetamiseni seal, kus traditsioonilise linaõlivärvi puhul piisaks ülevärvimisest.
Kvaliteetset linaõlivärvi iseloomustab siidine pehme läige ja naturaalsus, mis mängib lõpptulemuses olulist osa.
Aluspinna hoidmine on oluline aspekt tänases päevas, mil me üha rohkem räägime materjalide korduskasutamisest ja parandamisest.
Jah, traditsiooniline linaõlivärv ei ole niisama kiiresti kuivav, sama kergesti pealekantav, sama läikivusastmega ja hinnalt sama soodne kui näiteks samuti õlivärviks nimetatav alküüdvärv, kuid see-eest tagab linaõlivärv puidu pikaealise kaitse ja korduskasutamise võimaluse ning on oma loomuliku vananemisega ka ilus.
EL-i direktiivid piiravad alküüdvärvide kasutamist
Alküüdvärvide osakaal on hetkel tugevasti vähenemas seoses uute EL-i direktiividega, millega piiratakse VOC-ühendite kogust kasutatavates materjalides, sest nende sissehingamine ei ole mitte tervislik.
See on iseenesest hea ega puuduta traditsioonilist linaõlivärvi, mille VOC-sisaldus ei küüni ka rangemate ohutasanditeni.
Võrreldes aga moodsate vesialuseliste värvidega, mis oma põhiolemuselt on kahjuks plastvärvid, tagab õlivärvide parem katvus parema kaitse päikesekiirguse ja veekahjustuste eest, mistõttu on linaõlivärviga nõuetekohaselt kaitstud pind akrüülvärvidega võrreldes pikemaajaliselt kaitstud ja kergemini uuendatav.
Kvaliteetse linaõlivärvi lisaboonusteks on veel väiksem surve keskkonnale, parem katvus liitri värvi kohta, meeldivam ja ohutum värvimisprotsess töö teostaja jaoks ja muidugi teadmine, et hoitakse keskkonda.
Traditsioonilise linaõlivärvi kvaliteet sõltub selle valmistamiseks kasutatud komponentide, eriti värnitsa, kvaliteedist, tööprotsessist ja kasutatud pigmentidest, mistõttu tuleb valida värvitootja, keda usaldada.
Tööpõhimõtted tasub endale selgeks teha
Värvimisprotsess ise eeldab aga enese põhiliste aluspõhimõtetega kurssi viimist: kui paksult värvi peale kanda, millistel tingimustel ei tohiks värvida, kas on liiga niiske, palav või külm jne.
Ka traditsioonilised linaõlivärvid võivad erineda oma koostiselt ja olla valmistatud kas purgist otse kasutamiseks või tuleks neid lahjendada vastavalt aluspinna imavusele ja sellele, mitmenda kattekihiga tegu. Seega tasub ikkagi iga värvi puhul hoolega juhendit lugeda.
Kasuks tuleb osalemine õlivärvi lühikoolitusel, et teha selle värvi kasutamine arusaadavamaks, lihtsamaks ja mugavamaks. Muu hulgas saab nende koolituste kohta infot www.majatohter.ee ja www.renoveeri.net lehtedelt, alati võib esitada ka omapoolseid küsimusi ja ettepanekuid.
Hea teada
- Traditsiooniline linaõlivärv leidis laiema kasutuse 19. sajandi algupoolel, mil sellega asuti kaitsma ja kaunistama enamikke puitmaju Põhja-Euroopa linnades ja asulates.
- Möödunud sajandi lõpul kiputi naftakeemia tormilise arengu tõttu puhtaid linaõlivärve kasutusest maha kandma, ent reaalsuses on juhtunud vastupidine: hetkel elab linaõlivärv üle renessanssi nii ajalooliste hoonete kui uute keskkonnasõbralike ehitiste juures, see sobib ka siseruumidesse, sh vannitubadess