Keila lauluväljak on muutunud linna uueks tunnusmärgiks, olles kokkusaamispaigaks kohalikele ja kutsudes linna külalisi.
Olgu alustuseks öeldud, et Molumba ei ole just standardne maastikuarhitektuuribüroo ja Eesti Maastikuarhitektide Liidu korraldataval konkursil osalemine ei olnud nende jaoks tavapärane.
Siiski veenis neid laululava loomise väljakutset võtma teadmine, et arhitektuuril saab selles olema kandev roll.
„Kaasasime Martin Alliku ja Häli-Ann Toomsi ja asusime nuputama,“ räägib arhitekt Johan Tali Molumba OÜ-st, uue Keila laululava lahenduse üks autoritest.
Uus loogiline tervik
Autoritele oli teada, et Keila linn soovib rajada amortiseerunud laululava asemele uue ning siduda see linnaruumiga: on ju Keilal keskne roll Harjumaa kooride laulu- ja tantsupeo eestvedamisel ning Männipark, kus lauluväljak paikneb, on oluline avaliku ruumi identiteedi kandja.
„Meie soov oli kogu piirkond tervikuks kokku siduda. Lähteülesandena arvestasime, et laululava saaks kasutada ka väljaspool laulupidu või teisi suurüritusi ning et see oleks aastaringselt atraktiivne paik,“ kirjeldab Johan Tali, kes võttis koos Molumba meeskonnaga lahendust otsides vastu mitmeid julgeid otsuseid.
„Kahepoolne lava, mis sobib erineva suurusega sündmustele, publikuring-liikumisskeem, talvine integreeritud jääväljak lava ees,“ kirjeldab ta ideid, mis vormisid lõpptulemuse selliseks, nagu me seda täna näeme.
Tõepoolest – Keila laululava ei näe kuidagi välja stereotüüpne, uus lahendus on varasemaga võrreldes vähem massiivne ja laululava kasutatakse nüüd erinevate sündmuste läbiviimiseks koolitundidest rokk-kontserdini.
„Keila oma poiss Nublu andis siin kontserdi ja võttis uut lava kui lähtepunkti, lisades vaid valguseid ja trepi publikusse. See oli meile suur kompliment, et ta nägi lava erinevaid võimalusi ja kasutas need ära,“ rõõmustab Johan Tali.
Oluline maastikuarhitektuur
Laululava uue lahenduse juures on oluline roll maastikuarhitektuuril, mis lähtub sellest, et erinevad vormid ja rajatised, näiteks tribüünid, riietusruumihooned, tualetid jms, sulanduksid maastikku.
Nii peituvad need nii mõneski kohas maa all ning tõusevad valitud paikades esile konkreetsete aukude ning sisselõigetena.
„Vähe on näha abihoonete konkreetset fassaadi, sest hooned joonestuvad välja tugimüürist, mis lookleb läbi pargi. Kohati on need maastiku sees ja aeg-ajalt avanevad, moodustades näiteks traktoriruumi ukse,“ kirjeldab Johan Tali.
Kokkuvõttes joonistuvad inimeste liikumissuunad, vaatekoridorid ning kompleksi erinevad funktsioonid maastikus elegantsete kurviliste joonte võrgustikuna. Laululava tekitab eri rakursside alt lähenedes erinevaid emotsioone, mida omakorda aitab rõhutada haljastus: „Kui inimesed liiguvad, siis tekib põnev ruumikogemus.
Seda me vältisime, et sündmusele vaid ühest punktist sisenetakse ja teisest väljutakse.“
Keila uus laululava on loogiliselt ühendatud kõrval asuvate koolide, staadioni ja haiglaga – nendega ühendavad läbi pargiala loogiliselt paigutatud rajad.
„Püüdsime igal hetkel mööda hiilida kontseptsioonist, et lava peab tingimata olema pidulik. Soovisime anda sellele ka argiseid kasutusi ja see oli maastiku kujundamise aluseks,“ sedastab ta.
„Siin võib läbi viia kehalise kasvatuse tunde, aktuseid või klassipildistamisi. Lava võib teiseneda ka katusealuseks, mille hiiglasliku vihmavarju all toimuvad koolitunnid.“
Tulevikus on Keila ambitsioon muuta laululava ka talviseks sihtpunktiks Harjumaa sündmustele: on ju vähe niisuguseid multifunktsionaalseid väliareene, mis koostöös hea arhitektuuriga võiksid muutuda omaette vaatamisväärsuseks igal aastaajal: „Suur valatud põrandapind ümber lava peidab endas jahutustorustikku.
undus vahva mõte lisada uisuväljaku näol sesoonne mõõde, tekitada uued funktsioonid, et laululava saaks kasutada aastaringselt. Suur tugi oli meile tellija poolelt abilinnapea Inge Angerjas – endise Keila linnahaljastajana oskas ta hästi kaasa mõelda ning toetas nn „kastist välja“ lahenduste otsimist.“
Oluline koht betoonil
Kogu uue lauluväljaku maastikukoreograafiat aitab materjalina koos hoida betoon, mis on ühest küljest vastupidav, tugev ja ajatu materjal, teisalt aga plastiline, paindlik ja võtab just selle vormi, mis talle ette määratud.
Laululava looklev kaarjas betoonist tugimüür on ühtviisi praktiline ning vastupidav, mõjudes otsekui tänapäevane linnamüür, mis korrastab ja jagab ruumi.
„Mõtlesime müüri disainile ning kokkuvõttes muutus lihtne pinnast kinni hoidev element millekski väljapeetuks ja oluliseks. Tugimüüri reljeefne vorm töötab kaasa ka akustiliselt, vähendades järelkõla probleeme,“ selgitab ta.
Tugimüüri kaarjat betooni valada ei ole lihtne: seega kaaluti hoolega iga detaili raketise vormi põhjani välja: „Vertikaalne ruumiline triibutus oli õnnestunud mõte, mis kannab hästi lennukat ideed ning võimaldab edukalt peita väikeseid ebatasasusi.
Tegija Peep Roosmann oli oma ala fänn, kes teadis, mida ta teeb ja ta tegi seda korralikult,“ tunnustab Johan Tali. „Ka ehitaja RTS Infra Eesti OÜ tegi head tööd.“
Haljastuse ilu kujuneb ajaga
Johani sõnutsi pole efektne Keila laululava siiski veel oma täit potentsiaali näidanud, sest maastikuarhitektuuri oluline osa on taimestik, mille kujunemine võtab aega: „Erinevad taimeliigid pole veel täit elujõudu saavutanud, ootame, et taimed puhkeksid õide ning kasvaksid rohelusse, siis tekib ka külastajal terviklik elamus.
Haljastust valides mõtlesime ka sellele, millal mingid puud ja taimed õitsevad, millised kannavad vilja, kuidas muuta ala atraktiivseks ja teadmisi andvaks kõrvalasuva kooli lastele.“
Tänaseks on laululava muutunud Keila avaliku ruumi oluliseks osaks, mida kohalikud aktiivselt kasutavad. „On neid, kellele uuenenud lahendus väga meeldib, on ka skeptikuid. Harjumine võtab aega,“ tunnistab Johan Tali. „Enamus inimesi on uue laululava siiski hästi omaks võtnud, loodud lahendus on läinud tööle ning täidab oma eesmärki.“