Rahandusministeerium on ette valmistanud riigihangete seaduse muutmise eelnõu, milles laiapindseima muudatusena plaanitakse kergitada lihthanke piirmäärasid ning kohaldada lihthankemenetluse reegleid senise lihthanke piirmäärast rahvusvahelise hanke piirmäärani.
Sisuliselt tähendab selline muudatus riigihanke piirmäära kaotamist. Kui seni oli selleks 150 000 eurot, siis eelnõu kohaselet nähakse riigisisese lihthankemenetluse piirmääraks ehitustööde puhul ette 5,5 miljonit eurot ehk tase, mille Euroopa Komisjon on kehtestanud rahvusvahelisele hankele. Seega jäävad edaspidi alles vaid lihthanke ja rahvusvahelise hanke piirmäär, senine riigihanke piirmäär kaob.
Kui praegu kehtib riigihanke piirmäära ületavate hangete puhul sisuliselt sama menetlus, mis rahvusvaheliste hangete puhul (avatud hankemenetlus), siis uue korra kohaselt saaks lihtmenetluse paindlikumaid reegleid rakendada ka siseriiklike hangete puhul piirmäärani kuni 5,538 miljonit eurot ehk kuni rahvusvahelise piirmäärani. Eelnõu seletuskirjas öeldakse, et muudatus lihtsustab 56% hangete korraldamist, samas tähendaks see rahaliselt kogu hankelepingute mahu jagamist lihtsamate reeglite järgi vaid 13% ulatuses. Statistiliselt tähendaks see keskmise menetlusaja lühenemist seniselt 87 päevalt ligi 50-le päevale. Need numbrid peaksid siis kinnitama, et suuremad hankelepingud sünnivad jätkuvalt rangemaid menetlusreegleid järgides ja risk maksumaksja raha kuritarvitusteks on madal.
Rahandusministeeriumi riigihangete valdkonna juht Estella Põllu põhjendab muudatust eesmärgiga 2017. aastast kehtivate riigihangete reegleid lihtsustada, et vähendada hanke korraldajate aja ja tööjõukulu ning teha ka ettevõtjatele riigihangetes osalemine lihtsamaks.
Põllu juhib tähelepanu, et tõusevad vaid lihthanke piirmäärad ning riigihanke piirmäärad, mis on riigisisesed, küll kaovad, ent rahvusvaheline piirmäär jääb samaks ja need kehtestab Euroopa Komisjon.
Ehitaja: riigihanked võivad muutuda varjatumaks
YIT Grupi juhatuse liige ja ehitustegevuse juht Reimo Ehrstein tõdeb, et niivõrd drastiline lihthanke piirmäära kergitamine ei paista ehitajatele kuigi heas valguses.
„Oleme arutanud nii maja sees, kui väljastpoolt kolleegidega ja leidnud, et ega see väga hea plaan ei ole. Põhjusel, et hangete läbipaistvus kindlasti väheneb. Lisaks tunnetame, et hankijate asjaajamise pädevus on äärmiselt erinev, ennekõike kohalike omavalitsuste seas on kompetents hankeid läbi viia ikka väga ebaühtlane,” iseloomustab Ehrstein ehitusettevõtjate seisukohta. „Kui nüüd lihthankemenetlusena hakatakse läbi viima hankeid rahvusvahelise piirmääraga, mis on 5,5 miljonit, siis mina näen siin küll mitmeid riske. Põhimõtteliselt saab siis lihthankemenetluse reegleid kohaldada suuremale osale ehitushangetest. Meie praktika näitab, et harva lähevad need üle 5,5 miljoni euro.”
Kõigest sellest lähtuvalt tegid ehitusettevõtjad rahandusministeeriumile ettepaneku, kus tõdetakse, et 150 000 euro suurune piirmäär vajab üleüldist hindade tõusu arvesse võttes ajakohastamist, ent mitte planeeritavas, mitmekümne kordse tõusu ulatuses, vaid tõsta riigisisese lihthankemenetluse piirmäära paar korda 300 000–400 000 euroni. Nii peaks tema meelest üle miljoni euro küündivate hangete puhul kohaldama ka edaspidi ikkagi rangemat, avatud hankemenetluse reeglistikku.
Reimo Ehrstein soostub, et piirmäära tõstmine vähendab hankijate halduskoormust, kuid pakkujate ehk siis siinses kontekstis ehitajate töökoormus ei vähene, samas võib piirmäära oluline kergitamine põhjustada rohkelt vaidlusi, mis niigi käivad hangetega sagedasti kaasa. Kui nii peaks minema, siis ka ametkondade halduskoormus lõppeks ei vähene, vaid hoopis suureneb.
„Ega me praegu ju täpseid fakte ei tea, saan rääkida vaid seda, mida võime ette aimata,” ütleb ta. „See aimdus ütleb, et hangete läbipaistvus väheneb. Ja kui kaasneb ka läbirääkimiste võimalus, siis muutub protsess veelgi läbipaistmatumaks, mis võib tähendada ka seda, et hankeid püütakse suunata konkreetsetele pakkujatele.”
Seadusandja: läbipaistvus väheneb napilt
Estella Põllu selgitab, et ehitustööde piirmäärad on eelnõus kavandatud järgmiselt: lihthanke piirmäär avaliku sektori hankijale 60 000 eurot asendub piirmääraga 100 000 eurot, ehitustööde piirmäär võrgustikusektori hankijale ning kaitse- ja julgeolekuvaldkonna hankijale 300 000 eurot asendub piirmääraga 500 000 eurot.
„Lihthanked tuleb avaldada riigihangete registris, mistõttu ei saa väita, et piirmäärade tõus on nii suur,” ütleb Põllu. „Riigihanke eeldatava maksumuse määramise reeglid jäävad samaks, ka üldpõhimõtted jm üldised reeglid ei muutu. Ettevõtjatel jääb õigus hankija tegevust vaidlustada riigihangete vaidlustuskomisjonis. Selleks, et vaidlustamine oleks tõhus, on kavas pikendada nii pakkumuste esitamise minimaalseid tähtaegu kui ka hankija otsuste vaidlustamise aega.”
Riiklikku ja haldusjärelevalvet hankeprotsesside üle teostab ka edaspidi rahandusministeerium.
Kui vaadata täpsemalt ehitushangete statistikat, siis 2024. aasta andmetest nähtub, et riigihangete registris avaldamise kohustust ei oleks uue korra puhul enam 229 hanke puhul, mis on 10% ehitushangete arvust, hangete rahalisest mahust mõjutab see Põllu sõnul aga ainult 2%.
„Seega läbipaistvus väheneb väga väikses ulatuses,” kinnitab Põllu.
Ta selgitab, et hankijad kasutavad üha enam võimalust väiksema maksumusega hankeid ehk väikehankeid avaldada riigihangete registris ka juhul, kui neil seadusest tulenevat kohustust selleks ei ole. Näiteks 2024. aastal avaldati riigihangete registris 995 ehitustööde väikehanget, väikehankeid kokku aga 1619. Riigihangete registris avalikustatud väikehangete arv on viimastel aastatel samuti kasvanud – 2020. aastal oli neid 1220, 2024. aastal 1681.
„Riigihanked, mille eeldatav maksumus ületab lihthanke piirmäära, on endisel kohustus avaldada riigihangete registris,” kinnitab Estella Põllu. „Lihthangete kasutus laieneb lihthanke piirmäärast kuni rahvusvahelise piirmäärani, kuid oleme teinud ettepaneku ka lihthankes minimaalset pakkumuste esitamise tähtaega pikendada, samuti pikendada hankija tegevuse vaidlustamise aega.”
Ta märgib, et avatud hankemenetlustes esineb sageli probleem, et ettevõtja pakkumuses esineb mõni väiksem puudus või eksimus, mida ei tohi parandada, kuna tegemist oleks läbirääkimiste pidamisega.
„Lihthankes on läbirääkimised lubatud, kui hankija näeb nii ette, ning see võimaldaks paindlikumalt ja tõhusamalt parandada ka vigu esitatud pakkumustes,” selgitab Põllu.